Elu nagu filmis

Täiesti siiralt üles tunnistades pole minu elus veel olnud sellist üllatust, mis jalad alt ära üllatab. Meil on raske sõnadesse panna, mida see kõike meie jaoks tähendas. Hetkel on veel emotsioone tugevalt rohkem, kui värsket õhku, mida karge talveilm pakub, niiet veidi läheb veel aega, kuniks me päris jalgadele maandume ja sealt õhus hõljumisest maa peale tuleme koos selge silmavaate ja arusaadava sisuga. 

Täpsemalt saab meenutusi lugeda siit: http://nainotse.blogspot.com/2013/02/e-teretulemast-koju.html

Suur-suur-suur aitäh kõigile asjaosalistele! Nii võimas, et siiamaani toibume :)

Sõltumatute teadlaste uurimuste põhjal peaks aklimatiseerumine võtma kokku vähemalt pool aastat, meil on veel pool sellest ajast minna. Igal juhul Eestis on äge! 

Soovin Sulle head!

Foto: Uus-Meremaa, Ben Lomondi mägi, juuni 2012

Hetkel on veel ülevoolavaid emotsioone ning sooje hetki nii palju, et pikka juttu tegema ei hakka. Ma siiralt soovin ilusat ja rahulikku pühadeaega kõigile neile, kes seda blogi lugema satuvad. Kohtumiseni uuel aastal juba uute seiklustega ning muljetega vanadest!  

Pakkimisest veelkord

Me nyyd oleme juba mõnda aega teel olnud, niiet teen väikese uuenduse nimekirja asjadest, mida pikaajalisel seljakotireisil vaja läheb. Või siis miks ka mitte ükskõik millisel reisil. Edaspidi endal ka lihtsam võtad nimekirja ette, viskad asjad kotti ja valmis. 

Dokumendid, viisad:

Passid

Koopiad (passist, dokumentidest, pangakaartidest), igaks juhuks koopiad ka e-maili

Väljatrükid reserveeringutest (mulle üldiselt igasugused välja prinditud paberid ei meeldi ning üldjuhul saab ilma nendega hakkama. Välja tuleks kindlasti trükkida meie kogemuse põhjal viisade kinnitusmailid sh e-viisad)

ID kaart

Load

Vaktsineerimispass

Pangakaardid

Passipildid (sõltub kui palju viisasid/erinevaid lubasid on vaja, meil on kokku kulunud umbes 12 passipilti

Tehnika:

Selleks, et riske vähendada ja kaasa vedada võimalikult vähe asju, saab üllatavalt hakkama ka ilma oma läpakata. Ilmselt oleks omajagu mugavam, kui saaks kõik pildid kohe ära sorteerida ja hinnata aga hetkel kasutame mälukaarte, mille koju jõudes arvutisse tõmbame. Aasias enamus internetipunktides leidub ka kaardilugejaid, kui mingil põhjusel peaks kiiremini pilte vaja olema. Seega saab tehnika koha pealt soovi korral pagasi kaalu ning ka väärtust omajagu vähendada. Tänaseks on meil tehnika poole pealt kaasas:

Telefon (hull juust, millel pole enam plastikust korpust ümber ning mille kuulmiseks on vaja leida vaikne koht aga mille olemus ei ole ilmsegelt huvipakkuv pikanäpumeestele.)

Fotokas + laadija + piisavas koguses mälukaarte

Taskunuga, äärmiselt vajalik  vidin, ilma milleta ma ei kavatse ühelegi reisile enam minna, eeldades, et ma ei reisi ainult käsipagasiga

ID kaardi lugeja

Universaalpistik

Pealamp (kuna Aasias esineb erinevates kohtades, eriaegadel üsna palju elektrikatkestusi ning mõnel pool pole elektrit üldse, siis vahet pole kas tulla nö kultuurireisile või matkale pealamp + varupatareid. Meil läksid eelmised patakad läbi parasjagu Nepaalis kusagil mäegdes uut asulat otsides, niiet varupatakas/aku tasub tagataskus hoida)

Kõrvaklapid on selline asi, mille ma vist siiski jätaks nimekirja, kuna paljudes avalikes netipunktides on headsetid äärmiselt halva või siis olematu kvaöliteediga. Oma headset muudaks elu lihtsamaks. Kuna meil ei arvutit ega ka ühtegi muusikakuulamiseks vajalikku vidinat pole, siis sai kõik koju saadetud ning nii mõnelgi hetkel taga igatsetud. 

Arstipaun, kosmeetika:

Kõrvatroppe pole meil kordagi vaja läinud. Seega edaspidi kaasa vedama ei hakka. 

Plaastrid, vatt, side

Haavapuhastusvedeliku asendaks väikese koguse kange alkoholiga. Seega veame kaasas ainult väikest pudelit viina. 

SPF keha ja näokreem, lisaks huulepalsam

Valuvaigistid, igaks juhuks võiks olla käsimüügist saadav ibuprofen, paracetamol ning mingiteks äärmuslikeks olukordadeks ka midagi vängemat. 

Antibakteriaalne kreem, kuumas ja niiskes paraneva haavad kohati väga vaevaliselt, seega aitab kreem tihtipeale paranemisprotsessile tublisti kaasa.

Sääsetõjevahend - see on veits keeruline teema, kuna kui me reisile läksime, siis ma juurdlesin pikemalt kas hakata võtma malaaria vastaseid tablette või mitte, kuna mitmed piirkonnad, mida läbisime oli riskialad. Lõpuks otsustasin loobuda ning kasutusele võtta muud abinõud. Ehk siis pärast päikeseloojangut tasub vaatamata kuumale kanda pikka ja soovitavalt heledat rõivastust. Osades öömajades on olemas sääsevõrgud, mille saab üle voodi tõmmata. Kui seda pole on olemas elektripistikusse käivad sääse hirmud. Ja no kui ikka tõsine sääseatakk on, siis aitavad pihustatavad vahendid ka. Ehk siis enamasti on võimalik käepäraste vahenditega võimalik sääskedega hakkama saada, mis kaalub üle võimalikud kõrvalmõjud, mis tulenevad malaaria vastatest ravimitest. Seda enam, et kui reisida pikaajaliselt ühest riigist teise, siis peaks enam vähem koguaeg ravimeid võtma. 

Kirjutan reisiapteegist mingi hetk eraldi kokkuvõtte. 

Mis puudutab isiklikku hügieeni, siis asendasime enamus suured pudelid ja potsikud väikeste vastu ning vajadusel asendame/täidame neid. 

Omaette teema on veega. Enamus riikides ei ole kraanivesi joodav, seega oleks mõistlik kasutusele võtta kas  puhastussüsteemiga veepudel või siis Aquatabs, et säästa loodust ja tarbida vähem plastikut. Me oleme suurema osa reisist kasutanud Aquatabsi. Infot otsides, siis teadaolevalt nendel tablettidel kõrvalmõjusid pole, samas muidugi on skeptikuid kes kuigi positiivselt asja ei suhtu. Seega võiks kasutada tablette kohtades, kus see on vältimatu ning  mujal katsuda oma pudelit täita juba puhastatud veega. Paljudes majutusasutustes on olemas suured kanistrid, kust saab puhast vett nö tankida. 

Riided ja jalanõud:

Matkasaapad

Plätud - ma olen ysna üllatunud, et tegelikult ainult kahest paarist jalanõudest piisab. Kahjuks kipuvad ka väga kvaliteetsed plätud suurema käimise peale katki minema ning uusi ei pruugi olla väga lihtne leida, eriti kui üks number on 46/47. Lisaks kipuvad Aasias väga soods hinnaga olevad plätud lagunema jube jube kiiresti. Minu eriti heade sisse kantud plätudega aga jalutas keegi kas kogemata või poolkogemata ühest Nepaali söögikohast lihtsalt minema. Niiet headel plätudel tasub silm peal hoida :)

Jooksujalanõud osutusid täiesti ebavajalikuks ning said välja praagitud üsna reisi alguses. Täitsa arulage mõte oli see ikka pidevalt jooksmas hakata käima. 

2 paari pikki pükse - tegelikult ma vist võtakski kaasa peaasjalikult ainult pikki riideid. Seda peaasjalikult kahel põhjusel. Nimelt paljudesse templitesse ja pühamutesse ei saa siseneda kui keha pole korralikult kaetud ning sõltuvalt riigist on see kohalike osas lugupidavam, kui keha on kaetud. 

Ujumisriided

T-särgid

Pusad - muutuvad eriti vajalikeks, kui vahepeal liikuda lenuki, bussi või rongiga, kus on AC sisse lülitatud. Tihtipeale muudetakse liikumisvahend nii külmaks, et sinna sisenemisel seljas olnud riietest jääb väheseks. 

Core joped - tasub hoida nagu kulda, mul õnnestus enda oma Sri Lankal olles ära kaotada. Andres asendas lahkelt oma kilekaga. Õnneks väga hullu vihma kätte pole sattunud pärast seda.

Sokid - kui just väga pikalt mägedes ei viibi, siis 3 paarist peaks piisama. 

Pesu

Soe pesu - ainult juhul, kui on plaanis liikuda mägedesse või külmasse piirkonda. 

Käterätt - võtsime kaasa suure linase rätiku, mis on kasutusel vastavalt vajadusele siis kas käterätina, saunalinana või siis rannarätikuna. Kuna linane riie kuivab kiiresti ja on hästi pestav, siis ideaalne lahendus. Olen proovinud ka erinevaid matkarätikuid aga minu meelest suurem osa neist ei kuivata kuigi hästi ning mingi aja möödudes hakkavad haisema. 

Magamiskotid - olid vajalikud samuti peaasjalikult ainult Nepaalis. Muudel juhtudel on enamasti ka odavates öömajades Aasias vajalikud linad / tekid olemas. Kuna magamiskott võtab enamasti üsna palju ruumi ja ka kergete variantide puhul on kaal siiski üsna suur, siis võib asendada magamiseks näiteks mõne suurema linaga. 

Vidinad:

Mängukaardid - suurepärane igavuse peletaja

Raamat 

Spork ja suletav toidukarp - vahel on päris hea pikemateks bussi või rongireisideks võtta kaasa miskit näksimiseks. 

Sisuliselt on kahe inimese varustus kokku umbes 15kg, kui magamiskotis välja jätta ning matkasaapad jalga panna, siis veel vähem. 

Teateid

Hetkel oleme j6udnud oma r2nnakutega l6una Cambodiasse, t2psemalt Sihanoukville. N8 suurde turistimagnetisse, kui seda v6ib nii nimetada. Yldiselt katsume siit v5imalikult ruttu jalga lasta, kuna suurem osa kontingenti tundub olevat saabunud siia odava alkoholi ja naiste p2rast. Seega stereotyypne turist, keda t2naval kohtad on kergelt kiilanev, patsiga ja higistav ning kilavate silmadega keskaeline mees. Lisaks sellele, kuna suur osa Vang Viengi tuubingust suleti, liikus v2idetavalt palju sealtset t88j6udu alla ning samuti oodatakse siia tugevat b2kkerite voolu t6usu. Muidugi vaevalt, et Vang Vieng kauaks vaikellu j22b, suure t6en2osusega t6stetakse veidi kvaliteeti ning turvalisuse taset ja pidu l2heb t2ie hooga edasi. Analoogne kiirelt jalga laskmise tunne oli ka n2iteks Filipiinidel. Niiet liigume omadega Vietnami piirile l2hemale ning paneme m6neks ajaks jalad vette Kepis. Hetkel paistab kyll siia kanti saabuvat suuremat sorti torm, niiet pole kindel palju me neid varbaid vees leotada saame aga seafood pidi seal vaatamata tormile olema suurep2rane. 

Kuna Sihanoukvilles on Vietnami konsulaat, siis oli see peamine p6hjus, miks siia end ajasime. Visa taotlemine k2ib siin yle m6istuse lihstalt. Meil v6ttis see aega tervelt 5 minutit ja k6ik oligi korda aetud. Niiet hip hip hurrraaaa, viimane viisa mida taotlema pidime. Nyyd siis on koju saabumiseks roheline tuli, eeldades, et meid Moskva lennujaamas kinni ei peeta v6i siis Beijingist v2lja ei lasta, kuna Vene viisat pole. Kusjuures selle Venemaa ymberistumisega on sellised veidi vastuolulised lood. Erinevatest allikatest leiab erinevat infot. Nimelt, kuna meil on piletid eraldi ning pagas suure t8en2osusega ei l2he otse Hong Kongist Eestisse, siis justkui ei kehtiks 24h jooksul ymberistumisel olev viisavabastus. Samas aga Estonian Airist tuli vastus, et pagasi saab v2lja v6tta ja uuesti sisse anda ilma, et tsoonist v2ljuks, niiet panustame hetkel sellele. 

Nii Laoses kui ka Cambodias sattusime viibima ysna huvitaval ajal. Nimelt Laose pealinnas oli parasjagu k2imas Euroopa ja Aasia vaheline kohtumine, niiet Andrus Ansip viibis umbes 1km raadiuses ja s6itis paar korda meist m88da ning linnas lehvis mitmes kohas Eesti lipp. P2ris naljakas, kui sisuliselt kuid pole rahvuskaaslasi n2inud. Ning nyyd siin on hakkamas uus kohtumine, mille k2igus lennutatakse Obama Cambodiasse. Ehk siis sellega seoses muudetakse tugevalt pealinnade ilmet. T2navakaubitsejatel palutakse oma 2rid kokku t6mmata ning yldine elu on tugeva avalikkuse t2helepanu all. T2navatel on iga 15 m tagant politseinikud, t2navad on puhtad ja v6rdlemisi vaiksed. Kuna me lasime Phnom Penhist enne jalga, kui Obama j6udis kohale tulla, siis p2ris m8llu ei n2inud aga hetkel k2isid suuremat sorti ettevalmistused ja Ameerika eriv2gesid oli siin ja seal n2ha ringi siblimas. 

Yhtlasi suri umbes kuu aega tagasi 2ra kuningas, seega on riik veel senini ysna suures leinas ning k6ikjal v6ib n2ha kuninga pilte leinalindiga ning lossi juures suurt rahvamassi oma austust avaldamas. 

Ilmselt nii m6nigi s6ber, kes neid ridu lugema satub, on imestanud, miks minu postitused peaasjalikult sisaldavad ainult kuivi  fakte, ylevoolavat hala koduigatsusest ning erinevaid sekeldusi asjaajamistest. Sellele on t6es6na lihtne seletus. Nimelt selleks, et meie ulal viibimine yleliigset muret ei tekitaks, annan vahepeal meie k2ek2igust teada ning kohalikud internetipunktid on lihtsalt kohad, mis ei tekita just yleliigset inspiratsiooni kirjutamiseks. Igap2evaselt me kogeme nii palju erinevaid emotsioone, suurep2raseid kui ka kummalisi hetki, seiklusi ja maitseid, et seda on keeruline kui mitte v6imatu yhe hinget6mbega kirja panna, seega katsume seda teha j2rgem88da ja alustades algusest siis kui oleme koju j6udnud.

Vietnamiga seoses oleme me ysna p6nevil, kuna ootamatult kohtume seal kallite s6pradega. Niiet plaanime oma viimase osa reisist lebotada, syya ja juua ning nautida head seltskonda. Tundub nagu suurep2rane plaan.   Ehk siis oleme p2ris 6nnelikud :)

Uued lennud

Saime oma uued lennud broneeritud ja oleme praeguse plaani kohaselt koju saabumas 16. detsembril Estonian Airi 22:20 Moskva lennuga. Fingers grossed, et EA nii kaua vastu peaks ja selle lennu ikka teeks. Kui mitte, siis lehvitame teile Moskva lennujaamast. Kohtumiseni Tallinnas :)

I'm officially homesick! 

2,5 aasta jooksul on olnud p2ris palju momente, kui olulised / t2htsad hetked elus jooksevad sinust m88da ja neist ei ole v6imalik saada osa pika vahemaa t6ttu. K6ik need 2,5 aastat on kogunenud ja koguneb veel umbes 2 kuud. Ma igatsen Teid mu kallis kodu, pere ja s6brad.

Update

Kuigi hetkel oleme mõnda aega veetnud juba Sri Lankal ja hoopis uutes seiklustes, siis antud postitus läheb tagasi Filipiinidele ja täpsemalt Palawani saarel asuvasse El Nido külla. Rentsisime seal pikemaks ajaks ühes rannaäärses hotellis toas. Magasime sügavat und, kui ma unesegasena märkasin mingit imelikku tuld vilkumas. Alguses pidasin seda akna taga olevaks valguseks ja mõtlesin, et keegi otsib midagi taga, veidi virgudes aga sain aru, et see tuleb meie toast. Vahetevahel Laur ärkab keset ööd ja toimetab ringi, seega ma päriselt ei saanud ikka aru, mis toimub. Katsusin enda kõrval Lauri ja veendusin, et see pole tema, seejärel hakkas juba silm seletama. Tuli välja, et meie eelnevalt lukustatud toas viibis keegi. Ajasin koheselt Lauri ülesse. Kõik see toimus loetud sekundite jooksul. Selle heli peale, kui ma Lauri ülesse ajasin lasi toas viibija jalga. 

Kui me mõlemad virgusime tuli välja, et kogu linnast on elekter kadunud ning väljas on tugev raju. Lukustasime kiiresti uuesti ukse ning hakkasime taskulambi valgel toibuma. Mõni aeg hiljem avastasime, et selle lühikese aja jooksul oli suutnud varas juba tuvastada meie voodi all laadinud arvuti, laualt laadimiseks välja jäetud kaamera ning minu käekella. Hetkeks oli üsna kõhe tunne, kuna kõikjal valitses kottpimedus. Seadsime oma sammud paari tänavavahe kaugusel asuvasse politseijaoskonda, kell oli selleks hetkeks saanud hommikul 4 ning vargusest oli möödunud umbes 30 minutit. Politsei- jaoskonnas nagu igal pool mujal oli kottpime. Taskulambi ja mobiiltelefoni abil andsime toimunu kohta seletusi. Vahepeal käisid kaks teist politseiniku kohapeal ning ütlesid, et uksel pole sissemurdmise jälgi. Seega varas kasutas kas oma võtit, oli keegi hotelli personali seast või tegeles osava muukimisega. Ma ei ole küll asjatundja, kuid need lukud ei tundunud just eriti vargakindlad. Sel ööl enam magamisest asja ei saanud ning kusagil hommikul kella 8 ajal käidi sõrmejälgi ukselt võtmas. 

Veidi hiljem tuli välja, et sees on käidud ka meie kõrval toas elanud ameeriklasel. Temal läks veel halvemini, kuna ta ei olnud vargusest üldse teadlik ning magas sügavat und. Tema toast võetud kõvaketas jäi vargal tabamise tõttu maha ning selle sai ta tagasi, kuid väga väärtuslik käekell, iPhone ja laadija. Kusjuures tema toas tegutseti eriti põhjalikult kuna telefon oli pükste taskus ning kell koti põhjas. Ilmselt, kui ma ülesse poleks ärganud oleks ka meid veidi suurem kaotus tabanud.

Kuivõrd me oleme kindlustuse poolt kaetud, siis oli vajalik saada politseitõend, et selline asi ikka toimus. Enne, et meid üldse jutule võetaks pidime leidma tõestused, et sellised esemed olid meil reisile tulles kaasas. Õnneks meil Lauri kaamera jäi alles ja sealt saime vajalikud fotod kätte, kuid mul tekkis küsimus, et kui meid oleks paljaks varastatud, kuidas ma siis seda oleksin pidanud tõestama?
Kuna vargus juhtus riigipühale eelnenud ööl, siis pidime veel päeva jagu ootama, et tõendi järele minna. Kohale jõudes tuli välja, et selleks, et tõendit saada tuleb tasuda 50 peosot, mis on umbes 1,2 EUR vms aga sellele tõendile ei saanud parasjagu järele minna, kuna oli lõunapaus. Lõpuks kui rahakassa onu juurde jõudsime, siis kujutage ette sellist veii võidunud ja udust ruumi, mille aknad päris hästi läbi ei paista ning kus silmapiiril on maast laeni kerkivad paberi patakad. Einoh arusaadav, siis on ikka hea kindel värk sest ega arvutis võivad asjad ju kaduma minna. Igatahes pandi minu sissemakse ühte ulmeliselt suurde raamatusse kirja ja saime vastu kviitungi. Tagasi jaoskonda jõudes anti kätte meile nö raport. Sellele järgnesid ääretult koomilised 3 päeva vaidlusi ja madistamist. Nimelt oli raportisse pandud kirja meie esimesed ütlused, kust aga oli välja jäetud suurem osa detale ning sõna vargus oli asendatud kadumisega. Lisaks sellele ei olnud seal ühtegi viidet, et tuppa murti sisse, mina ülesse ärkasin ning varga pikkuse andsin. Keegi ei informeerinud ka, et need ütlused, mida me kell 4 hommikul pärast raputavat äratust anname ongi kogu uurimismaterjal ning midagi sellele ei lisata. Kui me soovisime ütlusi parandada, siis läks kogu jaoskonnal juhe kokku. Ei õnnestunud ka kohata inimest, kes selle asjaga tegeleb ning seetõttu tuli kogu lugu vähemalt 8 korda uuesti ümber jutustada. Põnev koht see El Nido politsei jaoskond. See raport, mille ma siia postitusele lisan oli parim, mis meil saada õnnestus. Seejuures pidime korduvalt küsima ka uut koopiat kuna eelnevad ei olnud lihtsalt loetavad.

Kui meie toanaaber läks oma ütlusi andma, siis enne kõvaketta tagastamist küsis politsei talt, et palju see kõvaketas maksab, et see on päris äge üle 600 filmi peal jne. Tüüp ütles neile selle peale ebareaalselt suure summa, mille kuuldes politseinikud kohmetusid ning kadus ka nende huvi kõvaketta ostmiseks.

Huvitav hakkas alles siis, kui tuli välja, et meie kindlustus ei ole nõus enam edasi kindlustusperioodi pikendama. Olin eelnevalt võtnud pakkumise ja selle jõudnud juba ära tasuda, kui saime info, et peame jätkamiseks mõne teise fondi valima. Mõneti saan sellest aru, kuivõrd selliseid rändureid, kes pikalt ära on, lisandub aina juurde ning paratamatult toob elu kaasa ka vahetevahel ettenägematuid olukordi. Ilmselt oligi seda oodata, et see mingi hetk juhtub. Probleem seisneb aga selles, et kui sa oled juba Eestist lahkunud ei saa ühegi teise Eestis oleva kindlustusseltsiga lepingut sõlmida, kuna reisikindlustuse alguspunkt peab olema Eestist. Siin kohal müts maha ja maailma suurimad tänud Alarile, kes nõu ja jõuga abiks oli ning uuris välja alternatiivse variandi rahvusvaheliste seltside hulgast. Meie ligipääs internetile on olnud võrdlemisi piiratud ning see abi oli hädasti vajalik. Ma pean siinkohal siiski Salva ees mütsi maha võtma ja suure kummarduse tegema. Praeguse hetkeni on meil nendega ainult suurepärased kogemused ning ma julgen kindlasti soovitada, vähemasti reiside puhul, mis kestavad alla 2 aasta. Ilmselt tehakse lepingutesse muudatused, mis defineerib ära reisi pikkuse. Lõpp hea, kõik hea. Loodetavasti rohkem kindlustuse teenuseid pole tarvis kasutada ning naaseme edukalt detsembris koju.

Kuna pärast vargust sai selgeks, et mida vähem on asju, seda lihtsam on reisida jääb meil väärtasjadest alles ainult Lauri kaamera, millele objektiiv sai lihtsama ja odavama vastu vahetatud ning kõik muu saadan koju. Sellest tulenevalt pole võimalik enam mõnusalt oma arvutis postitusi kirjutada ning pilte ülesse laadida. Blogi jääb tõenäoliselt pikemaks ajaks vait (katsun mingeid lühemaid postitusi siiski vahetevahel teele lennnutada), samuti loodan leida endas jõudu, et järgemööda panna emotsioonid ja pildid ülesse tagantjärgi. Või mis veel parem, äkki saame kokku ja jagame kogemusi vahetult :)

Aitäh kõigile!

Pakime

NB mitte sobiv üle 80 aastatele!

Me taaskord pakime. Sedakorda veidi põhjalikumalt, kuna plaanime kõik üleliigse maha jätta ning teele asuda nii 'kergelt' kui võimalik. Pikaks seljakotirännuks on võrdlemisi lihtne nimekirja koostada. Kuivõrd oluline on kaal, siis igasugused üleliigsed vidinad lendavad salviation army kasti ning loodetavasti leiavad uued õnnelikud omanikud. Tegin pakkimise käigus väikese checklisti, ehk on kunagi hiljem abiks kui mõte ei jookse. 

Hetkel oleme suutnud asjad ära mahutada 1 suurde seljakotti, mis on 65 L ja lisaks võtame käsipagasina 2 väiksemat seljakotti vastavalt 35L ja 20 L. 

Hetkel terendavad silmapiriil mõned looduslikud eripärad. Nimelt on Tongariro, kus me mõni kuu tagasi ronimas käisime, aktiivseks muutunud. Esialgu sülitab tolmu välja ja tuld ei purska. Vähesel määral on siselennud häiritud, kuid rahvusvahelised lennud on hetkel kõik plaanipärased. 

Paistab, et ka Manilas uputab, mõni päev tagasi oli 60% ulatuses pealinnast tulvavete all. Meil veel mõned päevad aega, niiet loodetavasti sellesk ajaks olukord stabiliseerub :)

Dokumendid, viisad

Passid
Koopiad
Väljatrükid reseveeringutest
Viisad / kinnitused
ID kaart
ID kaardi lugeja
Load
Vaktsineerimispass
Pildid / koopiad dokumentidest
Pangakaardid
Passipildid


Tehnika

Läpakas + laadija
Fotokas + laadija
Telefon
Pealamp
Taskunuga
Kõrvaklapid
Universaalpistik


Arstipaun, kosmeetika

Kõrvatropid
Plaastrid. side
Haavapuhastus vedelik
Viin ja Vanatallinn
SPF 30 keha ja näokreem
Huulepalsam
Valuvaigisti
Antibakteriaalne kreem
Sääsetõrjevahend
Isiklik hügieen (hambaharjad, -pastad jms)

Riided, jalanõud

Makasaapad
Plätud
Jooksujalanõud
2 paari pikki pükse
2 paari lühikesi pükse
Ujumisasjad
T-särgid
Pusa
Core joped
Sokid
Pesu
1 kleit
Soe pesu
Käterätt
Suur rätik
Magamiskotid

Vidinad

Mängukaardid
Ristsõnad
Ajakirjad
Spork

Reisiplaan

Selline näeb siis suures plaanis välja meie reisiplaan järgmisteks kuudeks. Vähesed asjad on nö kivisse raiutud, seega võib see kulgemise käigus tublisti muutuda. Suurim millest me lähtume on ette broneeritud lennupiletid, muus osas oleme üsna vabad. 

28.04-13.08 NZ
14.08-30.08 Filipiinid
31.08-14.09 Sri Lanka
15.09-26.09 India
26.09-17.10 Nepaal
17.10-24.10 Tai
24.10-07.11 Laos
07.11-21.11 Kambodia
21.11-14.12 Vietnam
14.12-18.12 Hong Kong/Macau/Tallinn

Unistamisest

Igatsen!

Raske on selle postitusega kuskilt otsast pihta hakata. Ma arvan, et ma olin umbes 13, kui ma hakkasin unistama Aasiasse seljakotiga reisimisest ja kohe veidi pikemalt. Perega lühiajaline reis Indiasse andis vunki juurde. No ja edasi oli vaja välja raalida, kuidas asi teoks võiks saada. Kuigi kõik see kokku on rohkem aega võtnud, kui ma eales oleks osanud ette arvata, oleme jõudnud peaaegu nii kaugele, et see unistus on muutunud peaaegu käegakatsutavaks. Minu algsest plaanist reisida maksimaalselt aasta on sujuvalt saanud 2,5 aastat ning sinna sisse on mahtunud lugematu arv töö, eraelulisi, kultuurilisi, gastronoomilisi jms kogemusi, mida on keeruline sõnadesse panna. Lühidalt kokku võttes olen väga õnnelik, et see samm sai tehtud ja hetkel nii põnevil, et rahus tooli peal istuda on keeruline. 

Meie trajektoor näeb välja umbes selline:

- Lahkume Uus-Meremaalt läbi Malaisia Filipiinidele
- Filipiinidelt suundume Sri Lankale, kus kohtun kahe väga lähedase sõbraga
- Sri Lankalt kiire põige Indiasse
- Indiast liigume Nepaali
- Nepaalist lendame Taisse
- Läbi Tai liigume Laosesse
- Laosest Kambodžasse
- Kambodžast Vietnami
- Vietnamist ilmselt rongiga läbi Hiina Hong Kongi
- Hong Kong / Macau
- Hong Kongist lendame läbi Venemaa koju
- Maanudme kõikide plaanide kohaselt 18. detsembril Estonian Air Tallinn - Moskva lennuga 22:30 Tallinna Lennart Meri lennujaamas.

Ma ei ole väga kindel, kui palju me vahepeal endast märku anname, kuna interneti ja muud kommunikatsiooniühendused võivad olla lünklikud, et mitte öelda olematud. Hoiame teid kursis läbi blogide nii palju kui võimalik. Mailidele üritan ka vastata. Facebook / telefon / skype selleks ajaks surnud vahendid. 

Meie köögis on alati SOE!

Reisi planeerides katsusime ette osta lennupiletid, kaardistada viisa olukorra riigiti, broneerida ainult öömajad suuremates linnades, lugesime läbi mõne riigi Lonely Planet'id, natukene tripadvisor'it ja trip.ee'd ja muu kujuneb jooksvalt. Trajektoor sai ehitatud ümber Sri Lanka, kuna sellesse on kaasatud ka teiste inimeste plaanid, rääkimata (Eesti) jõuludest mis seavad meie reisile lõpp kuupäeva. Pühendame pikemad ajalõigud Sri Lankale, Nepaalile, Laosele ja Vietnamile. Kui kellelgi on meie sihtkpunktide kohta häid nõuandeid / soovitusi, siis palun saatke teele :)

Ma loodan, et eelarvega just väga puusse pole pannud ja varem koju lendama ei pea :) 

Hoidke meile pöialt, et unistused teoks saaks, seejärel tekib ruumi uutele ja värsketele.

PS Lauril on käsil väike paralleelprojekt "Ei juuksuritele 2012", praegu viskab tukka juba päris suure kaarega. 

PPS aitäh kõigile, kes on plaani toetavad ja mõttes kaasa elavad!

Phuuuh!

Phuuuuuh - vot täpselt selline kergendus oli, kui kuller hetk tagasi meie passid koos esimeste viisadega tagasi tõi (no siinkohal on tegemist küll väikese liialdusega, kuivõrd Austraalia, Uus-Meremaa ja Sri Lanka viisad on varasemalt käes, kuid nende puhul käib kõik elektroonselt). Kusjuures Sri Lanka viis oma e-viisa sisse alles hiljuti, maksab turismi eesmärgil sisenemine kõigest 20 dollarit ning taotluse täitmine võttis aega umbes 5 minutit ja valmis ta oligi. Viisat saab taotlema hakata vähem kui 90 päeva enne reisi algust, kinnitus tuli e-posti mõne minuti jooksul pärast taotluse lõpetamist. Väga mugav! Loodetavasti on sisenemine sama mugav. Pärast Uus-Meremaale sisenemist lubasin endale käsi südamel, et mingit sööki enam kaasa ei vea, va pudel Vana Tallinna ja 80% viina. Välistamaks kõikvõimalikud trahvid ja muu jura. Üldse plaanime minna 1 käsipagasiga ja 1 seljakotiga ehk siis viia pagas miinimumini. Raporteerin siis, kui pakkimiseks läheb. 

Taotlesin meile India viisat umbes 10 päeva tagasi, lisades kõik olemasolevad dokumendid. Täites ankeedi korrektselt ära lisades oma usuluse kuuluvuse, isa nime, ära tutntavad tunnused näos ja kõik mis veel. Probleem tekkis aga sellega, et kuna liigume lennates Sri Lankast Indasse ja edasi rongiga Nepaali, siis polnud kohalik esindus veendunud, et me ikka päriselt plaanime Indiast lahkuda. Kahjuks Indian Railways ei võimalda netis ennast registreerida ilma kohaliku telefoni numbrita. Ilmselt üritatakse seeläbi saada turistidelt suuremat tasu vahendades pileteid läbi turismibüroode. Igal juhul pärast mitut telefonikõnet ja asjade selgitamist pidime kirjutama deklaratsiooni, kus vandusime, et kuna pileteid võimalik osta pole, siis lahkume riigist plaanipäraselt läbi Nepaali. Õnnestus! 

Väga hea meel selle üle, pole just kõige kindlam tunne, kui passid kusagil posti avarustes seiklemas on :) Nüüd on jäänud veel umbes 7 erineva viisa taotlemine piirilt ja teekonna kestel, kuna midagi muud ette hetkel teha ära ei saa. Loodetavasti õnnestub selleks ajaks ka kõik piletid hankida, et protsess valutumalt käiks. Kirjutan ilmselt nelja kuuse reisi planeerimisest ka pikemalt, hetkel oli vaja lihtsalt kergendus välja lasta. Lahkume NZ täpselt 1 kuu ja 3 päeva pärast. 

Valus

Ma olen sel teemal kunagi varem ka kirjutanud ning mäletan, et sain väga vastakaid ja kriitilisi kommentaare. Igal juhul paar päeva tagasi jaluatasime kodust välja, et trenni minna, päike paistis, tuju oli hea jne, kui nägime keset sõiduteed väikest kassi. Ilmselgelt oli kass saanud mingi mootorsõiduki poolt hoobi ja oli nüüd abituna keset sõiduteed, kuna see oli vahetult pärast kurvi ka, siis ilmselt järgine auto oleks võinud veel suuremad vigastused põhjustada. Umbes meiega samal ajal sattus sinna ka naaber, kes õnneks oli autoga ja viis kassi arsti juurde. Mind panevad sellised olukorrad alati mõtlema, kes on need inimesed, kes ajavad loomad alla ja sama atrgalt minema sõidavad? 

Ma oma autojuhi aastate jooksul ei ole õnneks ühelegi loomale tõsiselt otsa sõitnud (no heakene küll massilist sääskede surma auto esiklaasis ma ei võta arvesse) aga olen täiesti kindel, et kui midagi juhtuma peaks ei jätaks ma kindlasti looma keset teed oma lõppu ootama. Ja isegi kui loom on leidnud õnnetu lõpu, siis vähemasti tõmbaks tee pealt ära. Pfff, mul oli vaja aur välja lasta. Ilmselgelt ei mõtle kõik inimesed samamoodi ja roadkill on paratamatus. Samas on ikka päris õõvastav, kui see loom lihstalt ajapikku auto rataste all igasse ilmakaarde laiali sõidetakse. 

Elamisest talvisel ajal lõunapoolkeral

Vaade meie praeguse elukoha aknast hommikul ja päeval

Enne, kui ma Austraaliasse rändasin, arvasin, et siin pool maakera on koguaeg soe. Päike paistab, palmid sahisevad tuules ja linnud laulavad. Nüüdseks olen aga olnud lõunas kokku 3 talve, enamasti küll üritanud selle eest põgeneda. Uus-Meremaale saabudes aga teadsime, et siin läheb üsna peatselt külmaks. Taaskord olin eksiarvamusel, kui mõtlesin, et juu siin ikka ehituskunst on teistsugune kui Austraalias. Kuna siin sajab lund oluliselt rohkem ning on mägisem maastik ja seetõttu ka temperatuurid madalamad, kui suuremas osas Ozzis. Täitsa blond olen ikka. 

Majad on siin valdavalt kõik ühekordsete akendega ning seina vahel puudub igasugune soojustusmaterjal, seega tunne on nagu oleks kolme põrsakese muinasjutust pärit nuff-nuff'i majja sattunud. Pole harvad korrad, kui hommikul üles ärgates hingeõhk aurab, kuna ruumis on nii külm. Mis puudutab kütmisesse, siis see on veel omakorda täitsa eraldi teadus. Valdavalt köetakse elektriga, mis on teatavasti kallis ning seega üritatakse kütta nii vähe kui võimalik. Osades majades on olemas ka küttekolle, kuid sellisel juhul on tegemist kaminaga, mille korsten läheb otse taevasse. Enamasti on mingil põhjusel ehitatud kolded maja välisseina perimetrisse, mitte keset elamut. Mis on kohalike lahendus külmaprobleemile? Toas käiakse samade riietega ja jalanõudega, millega õues. Ööseti kasutatakse tihtipeale elektriliselt soendatavaid tekke. Kusjuures paljudes elamutes on sarnaselt USAle maas vaip, mida siis keemiliselt parimal juhul kord või kaks aastas puhastatakse. Seega kogu õuest tuppa tassitud mustus istub selle vaiba sees. Naljakas, et mõne nädala möödudes ei olegi enam nii palju külma kontides ja sooja otsimiseks ei pöördu esimesse kohvikusse või raamatukokku. Samas vahepeal oli küll sellise kodutu tunne, et pidevalt otsid kohta, kus ainult saaks sooja. Igal juhul hetkel ootame lund ja naudime vaadet. 

Kultuurilised erinevused

Pikemat aega mõnes teises riigis elades või viibides puutud kokku paratamatult kultuuriliste erinevustega, mõned neist on põnevad, üllatavad, arusaamatud, uskumatud jne. Mida aeg edasi, seda enam sa nendega harjud ja ilmselt ka samastud. Mõne aja möödudes oled samasugune ozzi mate, kiwi vms nagu iga teine. Slang on osa igapäeva suhtlusest ning mõneti muutub ka suhtlusstiil, huumorimeel ja mis kõik veel. Arvatavasti olen ma nende paari aastaga muutunud oluliselt tolerantsemaks, avatumaks ja mingis mõttes multikultuursemaks. Samas on teatud asjad, mis kunagi ei muutu. 

Ma ei hakka pikalt erinevusi lahkama aga puudutan ainult ühte teemat, mis mulle pähe ei mahu. Kuna plaanime nüüd mõneks ajaks jääda pidama Queenstowni, siis liitusin siin kohaliku spordiklubiga, et veidi oma heaoluühiskonna pekki maha raputada. Ma ei oska kuidas siin kohalike meestega lood on aga naised naasnuna lõunapausi trennist panevad oma tööriided vupsti oma higise keha peale ja määrivad peale deodoranti. Juba Austraalias tundus, et naistel on mingi tõsisem suhe oma kehaga. Vaatamata sellele, et õhtutundidel sikutatakse selga paar numbrit väiksemad ja vöökohani katvad kleidid ei ole kombeks riideid avalikult vahetada, avalikus kohas pesemas või saunas käia. Keha häbenetakse ning meie kombeid saunas käia peetakse imelikuks. Ma pole päris kindel, et ma sooviks ühiselt kontoris istuda miisuga, kes lõunapausi ajal on trennis käinud ning naasnud tööle ennast värskendamata. Kui nüüd asja positiivsemat poolt vaadata, siis iga kord pärast trenni saan ma istuda privaatsaunas. Nii palju kui on inimesi, on erinevaid harjumusi ja pika peale ei pane enam tähele detaile, mis alguses tundusid möödapääsmatult veidrad. 

Pakkimise rõõm ja vaev!

Heihops!

Kätte on jõudnud meie viimane päev Melbourne'is ja ühtlasi esimene päev uute rännakute alguses. Homme varahommikul lendame Christchurch'i, kus üks mu sõber meid juba koos õlledega ootab. See saab olema vägev algus ja loodetavasti seikluste rohke (pool)aasta. Ausalt mingis mõttes verivorst ja hapukapsas terendavad silme ees. Samas tunneb mu kõht endiselt rõõmu kõikvõimalikest vürtsikatest kooslustest kas siis karri või mõne muu toidu haardes. 

Ma ei osanud arvata, et 2 aastat oma siin veedetud elust on nii kuramuse raske kokku panna. Ausalt! Me oleme ponnistanud 2 päeva jutti ja nüüd on enam vähem kõik kontrolli all. Koju minevad potid pannid ja padajannid (tere tulemast vaidlused maksu- ja tolliametiga - aga sellele katsun hetkel mitte mõelda), Kati saab korraliku 'päranduse', prügikast sai täis, salviation army täieneb ka korraliku kotitäie võrra ning ülejäänu võtame kaenlasse, selga ja jalga. 

Katsume tekitada endale mõistliku interneti ka NZ olemise ajaks ning uue telefoni numbri panen kirja asap. 

Liikudes terveks

See on ühe rändamise ja reisimise blogi kohta üks täiesti offtopic, kuid samas siiski kergelt haakuv teema. Eestis oli hea olla, hea käia, hea süüa ja hea juua. Kõik on oma ja tuttav. Toidud ei ole punnis kõikvõimalikest kummidest, paksendajatest, värvainetest ja maitsetugevdajatest. No see on nüüd mõnevõrra küll liialdus, kuid minu mõningane uurimus siin ja sealpool lompi on viinud nii kaugele, et uskuge või mitte aga Eestis on toit parem ja kvaliteetsem. Loomulikult on siin jällegi valik suurem. Igal juhul on vaatamata minu keskmiselt liikuvale tööle jms tekkinud olukord, kus mul on raske olla. Mõeldud tehtud, ma polnud oma murega üksi ning praeguseks on aasta alguse tuhinas veel paar head inimest kambas. Appi sai võetud paar appi:

- http://www.myfitnesspal.com/ app, mis saadaval veebis, samal ajal ka rakendus smartphone kasutajatele -  mugav ja lihtne. Kergel viisil saab sisse panna kasutatud energia ning ühtlasi ka tarbidud toidu.

- http://www.sports-tracker.com/ 

Aitäh P'le innustuse eest! Kellelgi veel analoogsed mõtted peaksid olema, siis löö aga julgelt kampa, seltsis segasem. 

Oleme läbi seikluste tagasi oma Melbourne kodus ja hetkel ootan pikisilmi Katit, kes peaks kohe-kohe siia saabuma. 

Kuna tänapäeval on kõik süsteemid elektroonseks ja mugavaks muutunud pole pikka aega piletite väljatrükkimist oluliseks pidanud. Mingil põhjusel printisime sel korral kõik dokumendid ja broneeringud välja. Olime meeldivalt veetnud päeva Milaanos ning kuna Roomas meie järgnevaid pardakaarte välja ei prinditud, siis pidime uuesti check in'i tegema. Preili toksis ja tosksis selle arvuti taga, vahepeal arutas midagi oma ülemusega itaalia keeles ning lõpus selgus tõsiasi, et meie lend Milaanost vahepeatusega Abu Dhabis ei olegi broneeritud kuni Melbournini. Hetkeseisuga läks meie pagas Abu Dhabini  ning ka meie jääksime seal lõksu kuna edasi  broneeringut süsteemis pole. Abu Dhabis aga võib transiittsoonis veeta maksimaalselt 24 tundi. Mis seal siis ikka, seadsime sammud Emiratesi juurest Aliltalia kassa juurde, kelle kaudu broneering tehtud oli. Sellele järgnes veel umbes kolmveerand tundi toksimist, ekraanide põrnitsemist, hulk elavaid itaalia keelseid keskustelusi ning lõpuks ettepanek meid hoopis läbi Hong Kongi Melbourne viia. Lühidalt öeldes tuli välja, et Emirates oli oma lendu 5 minuti võrra edasi lükanud, info ei jõudnud mingil x põhjusel Alitalia süsteemi ja nii me teiselt lennult maha jäimegi. 

Iseenesest meie jaoks oli lõppkokkuvõttes tegemist soodsa lahendusega, kuna Abu Dhabis oleksime pidanud istuma päris mitu tundi transiittsoonis ning uut lendu ootama. Chatay Pacificuga läks lend aga Milaanost välja järgmisel hommikul. Seega vahepeal viidi meid hotelli ning saime end rahulikult enne kahte pikka lendu välja puhata. Siinkohal suured tänud Alitalia kiirele tegutseisele

Kodus oli hea olla, niiet meie jaoks käivitus projekt jõuluks koju 2012. Hoiame teid jooksvalt oma reisimiste ja tegemistega kursis. Aitäh kaunite emotsioonide ja kvaliteetaja eest. Kurb on, et mitte kõike, mis plaanitud oli ei jõudnud korda saata, kuid see viga saab parandatud kui päriselt kodus - mitmekordselt. 

Kodu

Ausalt ma peaaegu, et sügelen hetkel suurest reisiärevusest. Sisuliselt on jäänud veel täpselt kaks päeva enne, kui hakkame lendama kodu poole. Sedakorda tuleb tiir üsna korralik ja kohale jõuame väikese vahepeatuse järel Itaalias alles 19ndal 2 paiku. Loodetavasti ükski lend ei hiline ning suur jõuluhullus lennujaamades pole veel pihta hakanud. Ma olen Austraalia ja Eest vahet lendamise osas mõnes mõttes eriline entusiast, kuna pooleteise aasta jooksul saab nüüd olema kolmas kord. Pole veel kohanud siin rändavat inimest, kes nii tihti kodu vahet oleks käinud. 

Ühesõnaga, paluks lund ja hapukapsast. 

Kohtumiseni varsti!

Eestlastest

Täna on taevas hall ja vihma karabiseb akna taga, tunne on täitsa nagu kodus. Viimasel ajal olen hakanud veidi mõtlema maailmas ringi rändavate ja emigreerunud eestlaste peale. Käisin paar päeva tagasi Melbourne Eesti Maja poolt korraldatud bussiekskursioonil. Sõistime nii tunnikese kaugusel asuvasse Geelongi, mis asub kohe Melbourne külje all, käisime paadiga lahel, lõunat söömas ning muuseumis. Väga vahva oli saada päevaks linnast välja ning ennast tuulutada. 

Mind pani imestama, et vaatamata sellele, et viimastel aastatel on Austraaliasse rändama asunud või kolinud suur hulk eestlasi koosnes reisigrupp peaasjalikult ainult vaenmast generatsioonist ehk siis eestlastest, kes siia emigreerusid II MS ajal. Mis on saanud järeltulevatest põlvedest ja kus on noored, kes seda organisatsiooni edasi viiks? 

Minu siin oldud aja jooksul on mul olnud 2 ülemust, kes on Eesti juurtega, mõlemad teadlikud oma päritolust, kuid omamata mingit kultuurilist või keelelist tausta. Üks neist on Eestis paar korda käinud, teisel puudub üldse igasugune huvi. Kas ja kui kiiresti kaovad meie juured võõras kultuuriruumis ning mis on selle põhjustajaks? Ma tõttöelda ei kujuta ette, et kasvatades ülesse lapsi kusagil väljaspool Eestit teeksin seda ainult kohalikus keeles ning traditsioonides. 

Järgmine üritus on Melbourne Eesti Majas 11. detsembril, kui toimub kohalik jõulupidu. Hea on koos olla, rääkida eesti keelt, kuulata rahvuslikku muusikat ja süüa verivorsti. Veri on paksem kui vesi. Ma olen tulihingeline patrioot ja jään selleks elu lõpuni. Mida kauem ma kodust ära olen, seda olulisemaks rahvuslik pärand muutub ja seda suuremaks koduigatsus kasvab. Laias laastus on elu igal pool maailmas ühesugune - ringiratast töö, kodu ja puhkehetk. Avastamist väärt, kuid lõpuks leiad selle miski ikka oma lähedaste ja kodulõhna juures. 

Tervisest

Tervis on meie kõige kallim vara ja kui kusagilt miskit logisema hakkab muutub reisimine või võõrsil olek üsna ebamugavaks. Endalegi märkamatult olen pea poolteist aastat kodust eemal viibinud ning selle ajaga on tekkinud mõningased kokkupuuted Austraalia meditsiinisüsteemiga. Panen paar rida kirja ehk läheb kellelgi tulevikus seda infot ka tarvis. 

Keksmiselt maksab üks perearsti visiit 60-90 dollari vahele, sellele lisanduvad vajalikud analüüsid, retseptid jne. Kui tegemist on kiireloomulise probleemiga, siis tasub arvestada, et kiirabisse pöördumisel maksab pelgalt arsti nägemine alates mõnisada dollarit + kõik vajalikud analüüsid ja protseduurid. Olen ühel korral üritanud erakorralisse pöörduda, kuid sosistades andis kiirabi vastuvõtu tädi märku, et oluliselt odavam ning ka ajaliselt efektiivsem on minna eraarsti vastuvõtule. Tihti on erakorralistes vastuvõttudes ooteajad väga pikad, kui käsi just kaelas ei ripu vms kiireloomulist pole võib kuluda vähemalt 5-6 tundi enne kui arsti õnnestub kohata. 

Umbes nädal tagasi pidin suuremat sorti lõuavalu tõttu pöörduma hambaarstile. Uurimise ja puurimise tulemusena selgus, et minu esihammas vajaks juureravi ning mind suunati eraldi spetsialisti poole. Etteruttavalt, hambaravi Austraalias on võrdlemisi kallis. Enamus Eestis olevaid kindlustusfirmasid ei kata hambaravi kulusid või teevad seda teatud summa ulatuses. Vastuvõtt ilma eriliste protseduurideta algab umbes 100 dollarist ning läheb sealt riburadapidi ülespoole. Esihamba parandamisele tehti ka hinnapakkumine, juurekanali ravi + ajutine täidis maksaks 2200 dollarit. Noh ja sellele muidugi lisandub uue püsiva täidise panemine. :)

Hetkel olen õnnelik, et koju tulek on ukse ees. Tarbin antibiootikume, pean valuga endiselt sisemist heitlust ja ootan kohtumist oma armsa koduse hambaarstiga. Kui kojutulek poleks nii lähedal, siis ilmselt siirduks Aasiasse, peaks ka koos lennupiletitega siiski odavam tulema.