Panen kirja mõned mõtted seoses sellega, et Indias kas lühiajaliselt või pikemalt hästi toime tulla. Tegemist ei ole mingi täieliku nimekirjaga aga on ka endale abiks, kui uuesti kuhugi põnevamasse kohta reisima minna. Mõned elementaarsed asjad kipuvad ajas ununema:
- Hügieen on enam vähem kõige alus. Kuna absoluutselt kõik on ümberringi must ja tolmine, siis selleks et püsida terve ja tunda end hästi tasub meeles pidada käsi pidevalt pesta. Vahel kipub endal ka ununema, et silma ei tasu torkida keset tänavat jms. Alati ei pruugi see tingimata võimalik olla, näiteks enne sööma asumist, siis võiks kotis olla desinfitseeriv vedelik.
- Puhas vesi tuleb pudelist. Hambaid pestes, juues või muud moodi vett tarbides ei tasu tarbida midagi, mis tuleb kraanist. Pudelivee puhul jälgida, et kork on olnud kinni, vahetevahel müüakse ka õige tootja pähe maha jumal teab millega ja kus täidetud pudeleid.
- Söögi osas oleme jälginud kõikidel reisidel ühte reeglit, kus on söömas palju kohalikku rahvast on usaldusväärne koht. Ehk siis tegemist võib olla ka tänaval kõige suvalisema urkaga aga söök võib olla super hea ja värske. Lisaks jätab suur sarhvamass ja pidev tarbimine oluliselt väiksema võimaluse roiskumiseks. Eriti arengumaades tasub minu meelest üsna ettevaatlik olla inimtühjade poshide ja nö läänelike söögikohtadega, kus haruharva näeb ühtainustki inimest einestamas. Tasub uurida ka kohalike käest elu, mõned inimesed muidugi kalduvad soovitama, midagi mille puhul nad arvavad, et see turistile kõige paremini sobib. Näiteks nurgapealset McDonaldsit vms.
- Raha tasub hoida enda ligidal ning väikesed kupüürid eraldatud suurtest. Paljusid teenuseid tarbides tuleb kindlasti anda täpne raha, kuna tagasi ei ole eriti lootust midagi saada. Ideaalne, kui on olemas koht, kuhu üleliigne raha, pass jms jätta. Passi koopia seevastu peaks aga igaks juhuks alati kaasas olema.
- Jalge ette tasub koguaeg vahtida, mingil hetkel võib lihtsalt olemasolev tee lõppeda puuga või siis on järsku lihtsalt poole meetri sügavune auk või sopakraav. Noh ja igast junne ja muid kahtlaseid olluseid teel ei hakka mainimagi. Samutivõib ootamatult enam vähem iga nurga tagant järsku välja karata mõni motoriseeritud sõiduvahend või midagi muud huvitavat.
- Liiklemine käib tunde järgi. Ideaalis võiks silmad töötada ümber oma telje, et vaade oleks igale poole. Mingil imelikul põhjusel inimesed ei ole nii loodud. Indias minu meelest kuluks see küll ära, kodus puudust ei tunne. Ülekäiguradasid ei ole ülearu palju ja isegi, kui need on, siis tihtipeale need on nö ära lõigatud mingi ohutussaarega. Sama reegel kehtib valgusfooride kohta, neid on aga hektiliselt. Ehk siis parim taktika on liikuda ühtlase kiirusega ja vajadusel vahepeal seisatada. Mida kallim masin, seda agressiivsemad juhid.
- Kerjuseid on mitut liiki ja erineva strateegiaga. Kui üldistada, siis parim variant on lihtsalt ignoreerida ning kui sellest väheks jääb konkreetselt "Ei" peale käratada. Üldjuhul ei ole nad Delhis vähemasti nii agressiivsed, kui varasemalt kohatud. Populaarsed kohad kerjuste jaoks on turistiatraktsioonid ning nende juures võib asi olla kohati karmim. Kõige ebameeldivam on lapsed / inimesed, kes su külge ennast aheldada üritavad ning seeläbi meeleheitlikult raha kerjavad. Aga tõsi, meeldiv ei ole see nii või naa kellegi raskest seisust osa saada ja valdav osa neist on ikka väga raskes seisus. Indias on muidugi ka olemas organiseeritud kerjamine, kus lapsed, kes raha kerjasid sellest rahast tühjaks tõstetakse. Ning ühtlasi on olemas ka väga vaeseid peresid, kus vanemad oma lapsi sandistavad, et siis tänavale saata jnejnejne. Kokkuvõtlikult on kogu see pool minu jaoks vist kõige raskem osa Indiast.
- Kauplemine on sisuliselt kõikjal ja koguaeg. Muidugi juhul, kui sa sellega kaasa lähed ja ei ole huvitatud koguaeg 2 või 3 kordset hinda asjade eest tasuma. Vahetevahel isegi kõrgemat. Kauplemine on läbirääkimise kunst ja kui mingi aja peale ära õppida võib isegi meeldima hakata. Mulle tundus üsna harjumatu eelmisel talvel koju jõudes, et keegi ei taha ega suvatsegi läbirääkida :)
No see oli nüüd küll lühikokkuvõte ja kui see kõlas kõik negatiivsena, siis nii see ometi pole. Mul on au olla kolmas kord Indias ja endiselt leian siit avastamisrõõmu ning kindlasti neid positiivseid postitusi tuleb veel kõvasti. Kuna hetkel pilte pole lisada võimalik, siis tulevad need veidi hiljem. Kui kellelgi peaks huvi olema ja juhtumisi on Win telefon, siis Reelsome appis on mõned videod ka üleval.
- Hügieen on enam vähem kõige alus. Kuna absoluutselt kõik on ümberringi must ja tolmine, siis selleks et püsida terve ja tunda end hästi tasub meeles pidada käsi pidevalt pesta. Vahel kipub endal ka ununema, et silma ei tasu torkida keset tänavat jms. Alati ei pruugi see tingimata võimalik olla, näiteks enne sööma asumist, siis võiks kotis olla desinfitseeriv vedelik.
- Puhas vesi tuleb pudelist. Hambaid pestes, juues või muud moodi vett tarbides ei tasu tarbida midagi, mis tuleb kraanist. Pudelivee puhul jälgida, et kork on olnud kinni, vahetevahel müüakse ka õige tootja pähe maha jumal teab millega ja kus täidetud pudeleid.
- Söögi osas oleme jälginud kõikidel reisidel ühte reeglit, kus on söömas palju kohalikku rahvast on usaldusväärne koht. Ehk siis tegemist võib olla ka tänaval kõige suvalisema urkaga aga söök võib olla super hea ja värske. Lisaks jätab suur sarhvamass ja pidev tarbimine oluliselt väiksema võimaluse roiskumiseks. Eriti arengumaades tasub minu meelest üsna ettevaatlik olla inimtühjade poshide ja nö läänelike söögikohtadega, kus haruharva näeb ühtainustki inimest einestamas. Tasub uurida ka kohalike käest elu, mõned inimesed muidugi kalduvad soovitama, midagi mille puhul nad arvavad, et see turistile kõige paremini sobib. Näiteks nurgapealset McDonaldsit vms.
- Raha tasub hoida enda ligidal ning väikesed kupüürid eraldatud suurtest. Paljusid teenuseid tarbides tuleb kindlasti anda täpne raha, kuna tagasi ei ole eriti lootust midagi saada. Ideaalne, kui on olemas koht, kuhu üleliigne raha, pass jms jätta. Passi koopia seevastu peaks aga igaks juhuks alati kaasas olema.
- Jalge ette tasub koguaeg vahtida, mingil hetkel võib lihtsalt olemasolev tee lõppeda puuga või siis on järsku lihtsalt poole meetri sügavune auk või sopakraav. Noh ja igast junne ja muid kahtlaseid olluseid teel ei hakka mainimagi. Samutivõib ootamatult enam vähem iga nurga tagant järsku välja karata mõni motoriseeritud sõiduvahend või midagi muud huvitavat.
- Liiklemine käib tunde järgi. Ideaalis võiks silmad töötada ümber oma telje, et vaade oleks igale poole. Mingil imelikul põhjusel inimesed ei ole nii loodud. Indias minu meelest kuluks see küll ära, kodus puudust ei tunne. Ülekäiguradasid ei ole ülearu palju ja isegi, kui need on, siis tihtipeale need on nö ära lõigatud mingi ohutussaarega. Sama reegel kehtib valgusfooride kohta, neid on aga hektiliselt. Ehk siis parim taktika on liikuda ühtlase kiirusega ja vajadusel vahepeal seisatada. Mida kallim masin, seda agressiivsemad juhid.
- Kerjuseid on mitut liiki ja erineva strateegiaga. Kui üldistada, siis parim variant on lihtsalt ignoreerida ning kui sellest väheks jääb konkreetselt "Ei" peale käratada. Üldjuhul ei ole nad Delhis vähemasti nii agressiivsed, kui varasemalt kohatud. Populaarsed kohad kerjuste jaoks on turistiatraktsioonid ning nende juures võib asi olla kohati karmim. Kõige ebameeldivam on lapsed / inimesed, kes su külge ennast aheldada üritavad ning seeläbi meeleheitlikult raha kerjavad. Aga tõsi, meeldiv ei ole see nii või naa kellegi raskest seisust osa saada ja valdav osa neist on ikka väga raskes seisus. Indias on muidugi ka olemas organiseeritud kerjamine, kus lapsed, kes raha kerjasid sellest rahast tühjaks tõstetakse. Ning ühtlasi on olemas ka väga vaeseid peresid, kus vanemad oma lapsi sandistavad, et siis tänavale saata jnejnejne. Kokkuvõtlikult on kogu see pool minu jaoks vist kõige raskem osa Indiast.
- Kauplemine on sisuliselt kõikjal ja koguaeg. Muidugi juhul, kui sa sellega kaasa lähed ja ei ole huvitatud koguaeg 2 või 3 kordset hinda asjade eest tasuma. Vahetevahel isegi kõrgemat. Kauplemine on läbirääkimise kunst ja kui mingi aja peale ära õppida võib isegi meeldima hakata. Mulle tundus üsna harjumatu eelmisel talvel koju jõudes, et keegi ei taha ega suvatsegi läbirääkida :)
No see oli nüüd küll lühikokkuvõte ja kui see kõlas kõik negatiivsena, siis nii see ometi pole. Mul on au olla kolmas kord Indias ja endiselt leian siit avastamisrõõmu ning kindlasti neid positiivseid postitusi tuleb veel kõvasti. Kuna hetkel pilte pole lisada võimalik, siis tulevad need veidi hiljem. Kui kellelgi peaks huvi olema ja juhtumisi on Win telefon, siis Reelsome appis on mõned videod ka üleval.
No comments:
Post a Comment