Austraalia postist!

Ma ei ole väga pikka aega ühtegi sissekannet teinud, kuigi suur osa reisi emotsioonidest ja mõtetest on veel kajastamata ja otsivad alles peas oma kohta. Tänane teema läheb oma ajaloos peaaegu, et aastase sammu tagasi. 

Nimelt, kui olime Austraaliast lahkumas, et suunduda Uus-Meremaale pakkisime kokku mõned asjad, et need kodu poole saata. Kokku tuli kaks pakki, mille ühel ja samal ajal merepostiga teele panime. Austraalia on veel üks riikidest, kus kohalikus postivõrgus on võimalik rahvusvahelisi saadetisi panna teele üle ookeani laevaühendusega. Suur osa riikidest on sellisest teenusest loobunud, kuivõrd see on ebastabiilne, pikaajaline jne. Igaks juhuks kindlustasime mõlemad pakid ka väikese summa peale ära ning jäime ootama 3 kuu saabumist. 

3 kuu möödudes saabus 1 pakk. 2 pakist ei olnud mingit märku. Hakkas pihta kommunikatsoonisaaga Austraalia Postiga. Austraalia Post väitis, et pakk pole kunagi Austraaliast seletamatutel põhjustel lahkunud ja lubasid asja uurida. Uurimise tulemusel selgus, et ei teagi, miks pole lahkunud ja juu nad siis ikka panevad selle teele. Hakkas järgmise 3 kuu ooteperiood. 

Pakk kohale ikkagi ei jõudnud. Lõpuks hakkasin nii suurt lärmi lööma, et määrati juurdluse number ja selle probleemiga tegelev inimene. Sellel järgnesid umbes sellise sisuga kõned:

- pakk on meie vahelaos, uurime mis on staatus

- pakk on juba välja saadetud ja Eestist tagasi tulnud

- ei me pole ikka päris kindlad, kuna me ei suuda seda pakki enam oma vahelaos tuvastada

- ei seda pakki ei ole

- oi, pakk on aga selle sisu on vist kõik laiali laotatud, kuna see oli laos rohkem kui 3 kuud (!) - seejuures olin ma kõik need ligi 6 kuud nendega kontaktis olnud, et veenduda, et pakiga on kõik korras. Seda mulle ka korduvalt kinnitati

- paluti saata mul uuesti detailne nimekiri asjadest, mis seal sees olid

- anti teada, et leitud asjad on uuesti teele saadetud ning anti tracking number

Ja oh üllatust jaanuaris saabus lõuks pakk, mille sisu olu oluliselt vähenenud ja Austraalia Postist pole võimalik saada detailset ülevaadet, mis siis pakiga ikkagi juhtus. 

Eesti Post omakorda ei anna ka mingit infot selle kohta, kas pakk siis üldse saabus kunagi Eestisse, kui saabus siis miks seda ei olnud eramajja võimalik kohale toimetada ja kuidas või kas ja mis asjaoludel see tagasi saadeti. 

Nüüd on käsil viimane vaatus, kus katsun Austraalia Posti klienditeenindajalt saada kontakti kuhu saata ametlik kaebus. Selle sisulised mailid blokeeritakse sujuvalt ära ja öeldakse, et teie vaevatasu on 100 dollarit ning kuhu me selle edastame. Kaebust ei soovita vastu võtta. 

Ei oskagi nüüd seisukohta võtta, mis selles osas edasi teha. Kulunud on lugematu arv kõnesid ja maile ning ajugümnastikat. Tegin siinkohal kokkuvõtte ja kogu saagat kirja ei pannud. Loo moraaliks on see, et ükskõik kuhu või milist pakki saatma hakkate kirjutage enda jaoks ülesse, mis sinna sisse sai pandud ja abiks on ilmselt teha ka fotod. :)

Austraalia postist

Paari aasta jooksul tekib paratamatult asju, millest loobuda on raske. Otsustasime Austraaliast Eesti poole saata 2 pakki, kuhu pakkisime mõned riided, jalanõud jms olme nodi, mida kaasa tassida oleks  ebamugav. Panime asjad teele merepostiga, mille saabumine Eestisse pidi kokku võtma umbes 3 kuud. Eelnevalt uurisin ka Eestist järele, millised on tingimused välismaalt asjade kolimisel Eestisse. Teatavasti on maksumäär Eestis postisaadetistel võrdlemisi madal, seega olin valmis et toll soovib saada pakilt käibemaksu. Kusjuures päris selget vastust seejuures ei saanudki, et kuidas kasutatud asju maksustatakse. Nimelt, kui mina väidan, et paki väärtus on näiteks 30 eurot, kuivõrd asjad on kantud. Samas on tollil õigus pakk lahti teha ning kõik asjad omakorda kahtluse korral üle hinnata. Sellisel juhul pidi väärtus, infotelefoni väitel, olema tollitöötaja objektiivne või subjektiivne otsus. Kusjuures kui soovid kolida välismaalt Eestisse mingeid asju, siis tuleb pakk panna saatja enda nimele. Meil oli aga eelnevalt teada, et pakid jõuavad kohale enne, kui me ise. Seega tuleb maksta esmalt maksud sellel inimesel kes pakkidele järele läheb ning Eestisse saabudes on meil õigus makstud maksud tagasi taodelda tõestades, et me vähemalt siimase 12 kuu jooksul pole alaliselt Eestis elanud. 

Minu üllatus oli aga üpris suur, kui emalt tuli teade, et Eesti Post on üritanud juba ühte pakki koju kohale toimetada, mis tähendab seda, et see on tollist läbi läinud. Pisikese uurimise tulemusena tuli välja, et pakk jõudis Euroopia Liitu läbi Amsterdami ning seal ilmselt tollitasud veidi kõrgemad kui meil ja seetõttu mingeid makse maksma ei peagi. Veel suurem oli aga üllatud kui kolme kuu möödudes ei tulnud mingit teadet teise postipaki kohta. Pöördusin siis oma murega Austraalia Posti poole, kes teatas, et teine pakk polegi kunagi Austraaliast lahkunud (!) ja seisab nende vahelaos. Põhjust ei osanud mulle keegi öelda. Mõlemad pakid panin teele samast kohast, samal ajal, samale aadressile, enam vähem identse sisuga. Täna helistasin nädala möödudes uuesti, et teada saada, mis on paki staatus. Ilma pikemaid selgitusi andmata öeldi, et pakk on nüüd 'uuesti' teele läinud, väidetavalt Eesti poole. Eks ma nüüd loodan, et see järgmise 3 kuu jooksul lõpuks kohale jõuab. 

Austraalia Post on üks kummaline asustus. Mul on Eestist saadetud pakkide puhul vähemasti kaks kaduma läinud. Järelpärimise peale tuleb välja, et jõudsid Austraaliasse, kuid mitte minuni. Samas arvestades seda mahtu, mis sellest postiteenistusest läbi liigub, siis ilmselt on teatav kadu paratamatus. Igal juhul loodan, et kaotsis olnud postipakk lõpuks oma tee koju leiab. 

Pakkimise rõõm ja vaev!

Heihops!

Kätte on jõudnud meie viimane päev Melbourne'is ja ühtlasi esimene päev uute rännakute alguses. Homme varahommikul lendame Christchurch'i, kus üks mu sõber meid juba koos õlledega ootab. See saab olema vägev algus ja loodetavasti seikluste rohke (pool)aasta. Ausalt mingis mõttes verivorst ja hapukapsas terendavad silme ees. Samas tunneb mu kõht endiselt rõõmu kõikvõimalikest vürtsikatest kooslustest kas siis karri või mõne muu toidu haardes. 

Ma ei osanud arvata, et 2 aastat oma siin veedetud elust on nii kuramuse raske kokku panna. Ausalt! Me oleme ponnistanud 2 päeva jutti ja nüüd on enam vähem kõik kontrolli all. Koju minevad potid pannid ja padajannid (tere tulemast vaidlused maksu- ja tolliametiga - aga sellele katsun hetkel mitte mõelda), Kati saab korraliku 'päranduse', prügikast sai täis, salviation army täieneb ka korraliku kotitäie võrra ning ülejäänu võtame kaenlasse, selga ja jalga. 

Katsume tekitada endale mõistliku interneti ka NZ olemise ajaks ning uue telefoni numbri panen kirja asap. 

Melbourne

Austraalias olen läbivalt pidanud Melbourne oma kodulinnaks, siin on hea olla ja vaatamata ilmale, mis on siin sama tujukas, kui Eestis, tunnen end siin üsna hästi. Varsti on aeg jätta oma siinse koduga hüvasti, mõtlesin, et panen kirja mõned kohad, mida siia sattudes tasuks külastada. Niiet siin on minu hüvastijätu vol 1, pühendusega Melbournele. Kui Melbourne külastada ei plaani, siis võib antud postituse ka mõnuga vahele jätta. :)

Alustada tasuks CBD piirkonnaga ehk siis Central Business District, millega tutvumiseks on abiks kondimootor või siis kui jalad enam ei kanna aitab ka tramm nr 35. Antud liin on mõeldud turistidele, et neile kesklinnas liiklemine lihtsaks ja mugavaks muuta. Trammis on olemas infolehed ning igas peatuses tutvustatakse olulisemaid vaatamisväärsusi. 

Melbourne Tourist Info - asub linna olulisemas kohtumispaigas ning transpordisõlmes ehk Federation Square'l (kindlasti koht, kus tasub korraks aeg maha võtta, maha istuda ja inimesi vaadata). Lisaks sellele on Fed Sq koht, kus peaaegu koguaeg midagi toimub. 

Kohe Federation Sq vastas asub Flinders St Station, üks kahest suurimast rongijaamast. Sealt saab infot kohaliku transpordi, piletite ja hindade kohta. Huvitav fakt antud hoone kohta on, et kui seda ehitama hakati, siis tehti seda raudteetööliste projekti järgi. 

Melbourne ei ole küll parim koht, kus tutvuda Aborigeenide või nende loodud kunstiga, kuid kui minna Fed Sq treppidest alla Yarra jõe poole on loodud väikene teemapark väljapaneku ja väikese tutvustusega. Ühtlasi on Yarra jõe ümbrus kant, mille kaldal tasuks kindlasti teha jalutuskäik. 

Melbourne kaks suuremat ja esinduslikumat kaubamaja Myer ja David Jones asuvad Bourke Streetil. Võrreldavad ilmselt Eestis Stockmanniga. David Jonesi kaubamaja toidumaailmast leiab kvaliteetset ja veidi kallimat toidukraami, samuti üsna head take away toitu. 

Kui sukelduda CBD'sse, siis kindlasti tasub kiigata väikestesse (umb)tänavatesse, mis tihtipeale peidavad endas toredaid väikesi poekesi või kohvikuid. Lisaks sellele on CBD's küllaltki laialdane tänavakunsti näitus, mis täieneb ja muutub pidevalt. Osad graffitid on linna poolt tellitud ning mitmed tööd on peidetud turundusprojektid. On, mida vaadata. 

Kui otsida häid gulinaarseid elamusi, siis tasub esmalt sukelduda Flinders Lane'le, kus asub mitmeid erinevaid ja põnevaid söögikohti. 

Kesklinnas toidu ostmiseks ja melu nautimiseks on parim koht Queen Wictoria Market, kus toimuvad suvehooajal ka ööturud. Tihtipeale kahjuks hullult ülerahvastatud. 

Collins St on suurim ja esinduslikeim poodlemistänav. Kui mööda Collinsi tänavat ülesmäge liikuda, siis jõuab Viktooria osariigi Parlamendi Hooneni, mida on võimalik ka tavakülastajal väisata. 

Tasub kiigata ka lehele http://www.visitmelbourne.com/ , kust leiab viiteid toimuvate ürituste kohta ning infot, kuhu minna, mida teha. 

Heietused

Minu Ozistanis saabumisest möödub kohe-kohe kaks aastat. Tundub pisut uskumatu, et umbes samal ajal kaks aastat tagasi mõtlesin ma tundmatuse peale, muretsesin rohkem kui tarvis oleks olnud ja valmistusin n-ö pea ees vette hüppama. Hetkel on jäänud veel loetud päevad kuniks oma elu ja asjad siin kokku pakime ja  uutele seiklustele rändame. Tulevikust räägin lähiajal pikemalt. Igal juhul nagu näha juuresolevalt pildilt oleme me valmis lendama. 

Õnnelikult, kaugele!

Nii palju siis sissejuhatuseks. Tegelikult tahtsin ma teha otsa lahti ja hakata kirjutama kõigest sellest, mis on põnev ja tegemist väärt meie siinses kodulinnas ehk siis Melbourne'is ja selle lähiümbruses. Creat Ocean Roadist olen ma juba varasemalt kirjutanud, samuti Philip Islandist. Mõlema koha puhul on vajalik auto olemasolu või siis rent. Samas on aga ka palju väga ägedaid ja külastamisväärt kohti, mis on linna lähedal ning kuhu jõuab edukalt ühistranspordiga. Niisiis võtsime ette käigu Brighton Beachile, mis peaasjalikult on kuulus oma värviliste kuuride poolest. 

Selleks, et jõuda Brighton Beachi tuleb Flinders Stationist istuda rongile suunaga Sandringhami. Rongisõit kestab umbes 20-25 minutit, seejärel väike jalutuskäik läbi kohaliku asula ning voila. Kuna siin on algamas sügis ja ilmad on kergelt tuuliseks ning tujukaks muutunud, siis oli rand peaaegu inimtühi. Mõnus vaikus, mida saatmas aeg ajalt tiibu ripsutavad kajakad. Ma isegi ei kujuta ette, kas ma oleksin seal olemist nautinud keset hooaega - ilmselt mitte. Kõik oli perfektne. 

Hästi läheb

Foto: Laur

Ausalt öeldes pole pikka aega olnud põhjust kirjutada, seda lihtsalt põhjusel, et läheb väga hästi. Kõik on vinks vonks ja suuremate ettevõtmiste nimel käib tõsisem planeerimine. Ausalt, mulle meeldib planeerida, mõelda, organiseerida ja mis iganes asju ajada. Ma võiks seda koguaeg teha ja kui mul parasjagu midagi käsil pole, siis mul hakkab igav. 

Igav -  mitte just kuigi hea variant. Kokkuvõttes hetkel väga igav pole ja kui aeg küps, siis kirjutan siia oma pikaajalise planeerimise tulemusest. Hetkel aga nautige talveilma, laske liugu ja ajage meid kadedusest roheliseks. Vastlakukleid küll tegin aga liug tuleb kunagi hiljem. 

Philip Island

Täna oli üks erakordselt hea päev. Kauplesin end töölt kiireloomuliselt vabaks, kuuldes et Kati ja Pille Philip Islandile plaanivad minna. Ma olin küll kaasajooksikust vaene sugulane, kes paki "Kasekese" kommiga end peale kauples aga linnast välja saada on lihtsalt NII hea! VÄGA HEA! Mõned pildid tänasest päevast, pikka juttu ei hakkagi jahuma.

Ilmselt 1 trip tuleks sinna veel ette võtta, et päikeseloojangu ajal pingud ka ikka üle kaeda.

Absoluutselt lemmik koaalakaru, varem polegi nii lähedalt näinud! Teda meie kohalolu küll absoluutselt ei häirinud, loivas nagu purjus vanainimene. 

Kuigi, mul on siin hirmus tore elada ja kõik on hästi on ikkagi hea teada, et kodus sõbrad ootamas kel counter käimas ja meie koju saabumist ootavad! :)

Vahepeal jäi aega isegi kohalike kajakatega filosofeerimiseks. Muide, kuna tuuli oli hullult raju, siis nutikas kajakas võttis samme külg ees. Tuuletakistuse spets :D

Tasmaania vol 1

Ma ei tea, miks ma alati kõikidest oikematest trippidest suure viivitusega kaldun kirjutama aga hetkel tundub aeg paras, et panna kirja meie väikene ränd Tasmaanias. Planeerisime selleks aktiivseks puhkuseks 10 päeva, mis minu meelest oli tagant järele mõeldes paras aeg esmakordseks külastuseks. Tasmaania on pindalalt enam vähem sama suur kui Eesti, on Austraalia osariik ning elanikkond on oluliselt väiksem, kui kodumaal. Nagu tavaliselt, siis pikalt etteplaneerimisega ei tegelenud ning otsustasime kulgeda nii nagu asjade käigus kujuneb. See oli kindlasti, üks ägedamaid trippe, mida oma elu jooksul teinud olen. Etteruttavalt oli seiklus, sport, kultuur, hea seltskond, toit ja jook kõik omavahel balansis.

Tasmaania on ääretult nunnu, vaikne ja maaliline. Minu hing puhkas seal, vahepeal tekkis lausa mõte, et võiks mõneks ajaks sinna kolida. Puuduvad suured linnad  ja meeletu sagimine. Loodus pakub vaheldust ja silm puhkab. Erinevalt põhimandrist ei kohta seal oranžikaspruuni punnast ja kuiva kõrbe. Parim aeg külastamiseks ongi jaanuar - veebruar, kuna siis on sademete hulk väiksem ning temperatuur on paras ja telkimiseks. Inimesed on küll sõbralikud, kuid mõneti kinnised ja kindlasti mitte nii avatud kui suurel saarel.

Tasmaaniasse saamiseks ilmselt ongi kõige mõistlikum lennata välja Sydneyst või Melbournest, alternatiivse variandina on võimalik minna ka Melbournest praamiga. Ilmselt tegemist analoogse retkega nagu Eestist Rootsi. Sellisel juhul on võimalik oma auto Tasmaaniasse toimetada ning seal edasi trippida. Piletid on võrdlemisi odavad ja graafik tihe. 

Ainuke, mis meil saarele jõudes oli välja uuritnud oli esmase öömaja kontakt Hobartis, mis on Tasmaania suurim linn. Laur tegi veidi eeltööd couchsurfingu lehel ning meile vastanud paar olid nõus meid  majutama. Mõeldud tehtud, pärast mõningast ringi tuuritamast Hobartis seadsime oma sammud öömaja poole. Kui keegi peaks otsima öömaja Tasmaanias, võib ühendust võtta, soovitaks soojalt. Tegemist on kahe tervise valdkonnas tegutseva noore inimesega, kes kolisid põhimandrilt Tasmaaniasse, et sealseid loodusradu ja mägesid avastama minna. PS, kui keegi peaks veel samale öömajale end kunagi seadma, siis tasub arvestada, et tegemist on paraja füüsilise koormusega, kuna tegemist on umbes tunnise retkega ülesmäge. Kogu varustusega päeva lõpus päris paras füüsiline eteeaste. 

Meie võõrustajatel oli päris suur roll edasise 9 päeva planeerimisel. Pärast mõningast juurdlemist panime oma plaani paika, et esmalt lähme vallutama Frechmans Capi matkarada, mis on edasi-tagasi vähemalt 3 päevane trip. Saime mitmeid soovitusi ning järgmisel hommikul asusime teele. Kindlasti tasuks enne mäkke minekut Hobartist vajalik toit ära osta, igaks juhuks teatava varuga.

Eelenevalt oli Erkki meile pähe pannud idee, et Tasmaania on koht, kus võiks hääletada. Seadustel näpuga järge ajades tuleb välja, et Austraalias on hääletamine keelatud. Tasmaania aga tundus selleks mõnus, sobilik ja turvaline. Läksime bussiga Hobarti äärelinna ning ajasime pöidla püsti, et ronima jõuda. Üllataval kombel ei tulnud kogu meie rännu jooksul autot oodata rohkem kui tunnike ning edasi saamine oli üsna hõlbus. Kui nüüd üldistada, siis võtsid peale õpetajad ning inimesed, kes ise omajagu rännanud. Hetkel mõlgutan mõtted NZ hääletamisest, eks näis mis sellest saab. Ma ei hakka oma postitusi liiga pikaks ajama ning panen Frenchmans Capi vallutamise kirja järgmisse postitusse. 

Oleme läbi seikluste tagasi oma Melbourne kodus ja hetkel ootan pikisilmi Katit, kes peaks kohe-kohe siia saabuma. 

Kuna tänapäeval on kõik süsteemid elektroonseks ja mugavaks muutunud pole pikka aega piletite väljatrükkimist oluliseks pidanud. Mingil põhjusel printisime sel korral kõik dokumendid ja broneeringud välja. Olime meeldivalt veetnud päeva Milaanos ning kuna Roomas meie järgnevaid pardakaarte välja ei prinditud, siis pidime uuesti check in'i tegema. Preili toksis ja tosksis selle arvuti taga, vahepeal arutas midagi oma ülemusega itaalia keeles ning lõpus selgus tõsiasi, et meie lend Milaanost vahepeatusega Abu Dhabis ei olegi broneeritud kuni Melbournini. Hetkeseisuga läks meie pagas Abu Dhabini  ning ka meie jääksime seal lõksu kuna edasi  broneeringut süsteemis pole. Abu Dhabis aga võib transiittsoonis veeta maksimaalselt 24 tundi. Mis seal siis ikka, seadsime sammud Emiratesi juurest Aliltalia kassa juurde, kelle kaudu broneering tehtud oli. Sellele järgnes veel umbes kolmveerand tundi toksimist, ekraanide põrnitsemist, hulk elavaid itaalia keelseid keskustelusi ning lõpuks ettepanek meid hoopis läbi Hong Kongi Melbourne viia. Lühidalt öeldes tuli välja, et Emirates oli oma lendu 5 minuti võrra edasi lükanud, info ei jõudnud mingil x põhjusel Alitalia süsteemi ja nii me teiselt lennult maha jäimegi. 

Iseenesest meie jaoks oli lõppkokkuvõttes tegemist soodsa lahendusega, kuna Abu Dhabis oleksime pidanud istuma päris mitu tundi transiittsoonis ning uut lendu ootama. Chatay Pacificuga läks lend aga Milaanost välja järgmisel hommikul. Seega vahepeal viidi meid hotelli ning saime end rahulikult enne kahte pikka lendu välja puhata. Siinkohal suured tänud Alitalia kiirele tegutseisele

Kodus oli hea olla, niiet meie jaoks käivitus projekt jõuluks koju 2012. Hoiame teid jooksvalt oma reisimiste ja tegemistega kursis. Aitäh kaunite emotsioonide ja kvaliteetaja eest. Kurb on, et mitte kõike, mis plaanitud oli ei jõudnud korda saata, kuid see viga saab parandatud kui päriselt kodus - mitmekordselt. 

Kodu

Ausalt ma peaaegu, et sügelen hetkel suurest reisiärevusest. Sisuliselt on jäänud veel täpselt kaks päeva enne, kui hakkame lendama kodu poole. Sedakorda tuleb tiir üsna korralik ja kohale jõuame väikese vahepeatuse järel Itaalias alles 19ndal 2 paiku. Loodetavasti ükski lend ei hiline ning suur jõuluhullus lennujaamades pole veel pihta hakanud. Ma olen Austraalia ja Eest vahet lendamise osas mõnes mõttes eriline entusiast, kuna pooleteise aasta jooksul saab nüüd olema kolmas kord. Pole veel kohanud siin rändavat inimest, kes nii tihti kodu vahet oleks käinud. 

Ühesõnaga, paluks lund ja hapukapsast. 

Kohtumiseni varsti!

Eestlastest

Täna on taevas hall ja vihma karabiseb akna taga, tunne on täitsa nagu kodus. Viimasel ajal olen hakanud veidi mõtlema maailmas ringi rändavate ja emigreerunud eestlaste peale. Käisin paar päeva tagasi Melbourne Eesti Maja poolt korraldatud bussiekskursioonil. Sõistime nii tunnikese kaugusel asuvasse Geelongi, mis asub kohe Melbourne külje all, käisime paadiga lahel, lõunat söömas ning muuseumis. Väga vahva oli saada päevaks linnast välja ning ennast tuulutada. 

Mind pani imestama, et vaatamata sellele, et viimastel aastatel on Austraaliasse rändama asunud või kolinud suur hulk eestlasi koosnes reisigrupp peaasjalikult ainult vaenmast generatsioonist ehk siis eestlastest, kes siia emigreerusid II MS ajal. Mis on saanud järeltulevatest põlvedest ja kus on noored, kes seda organisatsiooni edasi viiks? 

Minu siin oldud aja jooksul on mul olnud 2 ülemust, kes on Eesti juurtega, mõlemad teadlikud oma päritolust, kuid omamata mingit kultuurilist või keelelist tausta. Üks neist on Eestis paar korda käinud, teisel puudub üldse igasugune huvi. Kas ja kui kiiresti kaovad meie juured võõras kultuuriruumis ning mis on selle põhjustajaks? Ma tõttöelda ei kujuta ette, et kasvatades ülesse lapsi kusagil väljaspool Eestit teeksin seda ainult kohalikus keeles ning traditsioonides. 

Järgmine üritus on Melbourne Eesti Majas 11. detsembril, kui toimub kohalik jõulupidu. Hea on koos olla, rääkida eesti keelt, kuulata rahvuslikku muusikat ja süüa verivorsti. Veri on paksem kui vesi. Ma olen tulihingeline patrioot ja jään selleks elu lõpuni. Mida kauem ma kodust ära olen, seda olulisemaks rahvuslik pärand muutub ja seda suuremaks koduigatsus kasvab. Laias laastus on elu igal pool maailmas ühesugune - ringiratast töö, kodu ja puhkehetk. Avastamist väärt, kuid lõpuks leiad selle miski ikka oma lähedaste ja kodulõhna juures. 

Tervisest

Tervis on meie kõige kallim vara ja kui kusagilt miskit logisema hakkab muutub reisimine või võõrsil olek üsna ebamugavaks. Endalegi märkamatult olen pea poolteist aastat kodust eemal viibinud ning selle ajaga on tekkinud mõningased kokkupuuted Austraalia meditsiinisüsteemiga. Panen paar rida kirja ehk läheb kellelgi tulevikus seda infot ka tarvis. 

Keksmiselt maksab üks perearsti visiit 60-90 dollari vahele, sellele lisanduvad vajalikud analüüsid, retseptid jne. Kui tegemist on kiireloomulise probleemiga, siis tasub arvestada, et kiirabisse pöördumisel maksab pelgalt arsti nägemine alates mõnisada dollarit + kõik vajalikud analüüsid ja protseduurid. Olen ühel korral üritanud erakorralisse pöörduda, kuid sosistades andis kiirabi vastuvõtu tädi märku, et oluliselt odavam ning ka ajaliselt efektiivsem on minna eraarsti vastuvõtule. Tihti on erakorralistes vastuvõttudes ooteajad väga pikad, kui käsi just kaelas ei ripu vms kiireloomulist pole võib kuluda vähemalt 5-6 tundi enne kui arsti õnnestub kohata. 

Umbes nädal tagasi pidin suuremat sorti lõuavalu tõttu pöörduma hambaarstile. Uurimise ja puurimise tulemusena selgus, et minu esihammas vajaks juureravi ning mind suunati eraldi spetsialisti poole. Etteruttavalt, hambaravi Austraalias on võrdlemisi kallis. Enamus Eestis olevaid kindlustusfirmasid ei kata hambaravi kulusid või teevad seda teatud summa ulatuses. Vastuvõtt ilma eriliste protseduurideta algab umbes 100 dollarist ning läheb sealt riburadapidi ülespoole. Esihamba parandamisele tehti ka hinnapakkumine, juurekanali ravi + ajutine täidis maksaks 2200 dollarit. Noh ja sellele muidugi lisandub uue püsiva täidise panemine. :)

Hetkel olen õnnelik, et koju tulek on ukse ees. Tarbin antibiootikume, pean valuga endiselt sisemist heitlust ja ootan kohtumist oma armsa koduse hambaarstiga. Kui kojutulek poleks nii lähedal, siis ilmselt siirduks Aasiasse, peaks ka koos lennupiletitega siiski odavam tulema. 

Töö otsimisest Austraalias

                                                  

Peaga vastu seina jooksmine ei aita. Rahulikku meelt ja püsivust.

Kuivõrd tegemist on teemaga, mis kõiki Austraaliasse suunduvaid backbackereid, õnneotsijaid, rändajaid jne sügavalt puudutab, siis mõtlesin et panen veidi kirja oma mõtteid siinsest tööturust ja "õnne" leidmisest. Olen viimased kaks nädalat valdavalt arvuti taga veetnud ja püüdnud leida rakendust oma ootamatult tekkinud vabale ajale. Teatavasti ma rahutu hing ei suuda niisama käed rüppes istuda, seega tuleks justkui midagi teha. 

Erinevaid töösuhte liike on siin laias laastus kolm:

- casual/temporary ehk siis ilma siduva lepinguta töö, mille puhul on nii tööandjal kui ka töötajal sisuliselt päeva pealt töösuhe lõpetada. Enam levinud töösuhte liik kõikvõimalike lihttööde puhul. Puuduvad siduvad kohustused ning valaval osal koradadest ei kaasne sellega ka mingit nö paberkandjal lepingut. Tihti on töösuhe suusõnaline ja kokkulepete põhine.

- contract sõlmitud leping konkreetseks ajavahemikuks. Näiteks projektipõhine töö kuueks kuuks. 

- permanent ehk siis ilma tähtajalise lepinguta pikaajaline töösuhe. Juhul, kui riiki siseneda ja töötada W and H viisaga, siis permanent kohta saada on mõneti keeruline. Sellisel juhul tuleks kas leppida kokku, et trial ehk siis katseajal töötatakse W and H viisaga ja kui töösuhe on viljakas taodeldakse sponsorship, mis annab võimaluse töötajal ennast siduda ühe ja sama firmaga pikemaks ajaks kui 6 kuud. Kuid sellisel juhul on ka piirang, et töötaja ei tohi olla seotud ühegi teise ettevõttega. 

Mõneti on vahe kas otsida tööd kusagil nö äärealal ja põllumajanduses või siis linnades. Valdav osa töövõimalusi äärealadel piirdub erinevates farmides, baarides jne casual tööd tehes. Suuremates linnades on palju levinud ka musta tööjõu nõudlus, mis tähendab seda, et palka makstakse sularahas ja peo peale. Eks see ole igaühe oma südametunnistuse asi, kas sellist tööd vastu võtta või mitte. Isiklikult kogemused puuduvad, kuid Melbournes on suur osa väiksemaid kohvikuid jne maksavad palka mustalt. 

Farmitöid jne leiab kõige hõlpsamalt saidilt gumtree.com.au, igal piirkonnal on oma spetsiifiline Gumtree, näiteks melbourne.gumtree.com.au. Ühtlasi saab seal osta, müüa, leida elukohta jne. Kui plaanis pole raha teenimine, vaid ägedad kogemused, siis tasub mõelda ka Woofimise peale http://www.wwoof.com.au/. Mõningates linnades on ka eraldi backbackri job center'id, mis töötavad enamasti hooajal. Näiteks Darwinis on Backbackers job center, väikese vahendustasu eest lubatakse leida sulle rakendus mõne päevaga. 

Erinevad kalandus ja pärlifirmad tihtipeale soovivad eelnevalt kogemust merel või siis mõne töötaja soovitust. Alati on võimalus muidugi minna, viia oma CV ja loota õnne peale. Toimis minu puhul :)

Kui soov teha suuremates linnades ettekandja tööd erinevatel üritustel, suured õhtusöögid, kontserdid, vastuvõtud, F1, Melbourne Cup jnejne, siis selleks on mõned suuremad agentuurid, kes eeldavad varasemat kogemust. 

Mõned viited:

- Pinnacle http://www.pinnaclepeople.com.au/

- Octupus http://www.octopus.jobs/

- VIP http://www.vipstaff.com.au/

Veidi googeldadades, leiab neid kümneid. Korralikumad restoranid, kellel nõudmised kõrgemad kogemuse ja teenindusstandardite koha pealt otsivad inimesi valdavalt suurte büroode kaudu. 

Kui aga plaanis mõned linnas / kohas pikemalt peatuma jääda tasub ehk otsida paiksemat tööd. Protsess on aeganõudev ja tihtipeale vaevaline ning ei pruugi viia eesmärgini aga ega muidu muud moodi teada saa, kui ei proovi. Selleks on suur hulk erinevaid töövahendusportaale. 

Mõned suuremad:

- Seek http://www.seek.com.au/

- Hays http://www.hays.com.au/main/default.aspx

- Clicks (IT valdkond) http://www.clicksrecruit.com.au/

Phuh, ma tavaliselt ei armasta romaane kirjutada aga see venis nüüd küll hirmus pikale. Lühidalt tekivad kogemused ajaga, tuleb paaril intervjuul ära käia ja siis on selge, mida otsitakse ja kuidas nö muljet avaldada. 

Mis minu tööotsinguid puudutab, siis hetkeseisuga mõned asjad susisevd ja kahte ägedasse kohta lähen proovipäevale, niiet loodetavasti miskit näkkab. :)

Melbourne Aquarium

Kui Melbourne sattuda, siis võiks sellesse imelisse veemailma korraks sisse astuda küll. Vaatamata sellele, et mul mereelu pidevalt käega katsutavas kauguses on ja kõikvõimalikke vähem ja rohkem kummalisi elukaid õnnestub kohtuda oli Melbourne akvaariumis ikkagi ääretult põnev.

Kuna nett on nii kohutavalt vilets, siis ei õnnestu rohkem pilte lisada, niiet tuleb ikka ise kaema tulla. :)

Alkohol

Welcome back to Darwin

Alkoholil on Northen Territory töö- ja sotsiaalelus suur roll. Alates eilsest hakkas kehtima seadus, et alkoholi saab poest osta ainult isikuttõendava dokumendi olemasolul. Kuna eile oli NT päev ning ühtlasi ka ainukene päev terve aasta jooksul, kus müüakse ilutulestikku ning mil seda tohib õhku lasta, siis ajastus päris hea. Poed olid janustest inimestest lookas ning nii mõnelegi tuli uuendus ootamatult. Austraalias üldiselt tasub mingisugust siinmail aksepteeritavat dokumenti koguaeg kaasas kanda, kuna ka pubidesse või klubidesse ilma sisse ei saa. Vaatamata sellele, et turvamees võib silma pilgutamata öelda, et vaatamata kõikidele nendele kortsudele su silmades ei saa ilma ikkagi sisse lasta.

Alkoholi ostes mitte ainult ei vaadata su dokumenti, vaid scannitakse iga ostu korral sisse ja salvestatakse. Peamine põhjus, miks elu keerulisemaks muudetakse on lootus, et see vähendab alkoholi tarbimist. Varasemalt näiteks viidi sisse seadus, et alkoholi ei tohi tarbida lähima 1km raadiuses poest, kust alkohol osteti. Selle tingis asjaolu, et aborigeenid tihtipeale istuvad lihtsalt sama poe ette maha ja hakkavad kulistama.

Reedel lõpetasime tööpäeva oluliselt varem ning käisime päise päeva ajal stripitiisi vaatamas. Darwinis on kokku umbes 4 pubi, kus neljapäeval, reedel ja laupäeval on keskpäevades sessioonid. Kontingendiks peamiselt erinevate rasketööstuste töömehed ning iga tunni aja tagant tuleb tsikk lavale, teeb oma show ja mehed tekitavad korraliku baari käibe. Mul on jäänud arusaamatuks, kuidas keset tööpäeva seal alati nii palju rahvast on aga ilmselt tehakse lihstalt kogu meeskonnaga tööluusi. Lisaks on Darwinis meeste ja naiste vahekord päris nutune, hooaja väliselt, kui linn pole kaetud turistidega on väidetavalt iga 8 mehe kohta 1 naine.

Ma ei tea kas ma seda just kultuuriks võin nimetada aga siia kanti sattudes tasub kindlasti ühel sessioonil ära käia, mina enne ei uskunud, kui oma silmaga ära nägin.

Lendamisest Austraalias

Kui on plaanis Austraalias ette võtta siselende, siis on ehk sellest infost abi. Sisuliselt on valida 4 suurema firma vahel:

Qantas www.qantas.com - opereerib hulgaliselt sise- ja välislende, hinnaklass on konkurentidest mõnevõrra kõrgem. Eelisteks pardal pakutav toit ning väga suur valik erinevaid sihtpunkte.

Virgin Blue www.virginblue.com.au - mõnevõrra odavam hinnaklass kui Qantasel, 12 dollari eest on võimalik lisada kuni 23 kg pagasit. Mõnus on see, et kui esialgu pagas jäi lisamata, siis kuni lennupäevani on võimalik internetist sama tasu eest juurde osta. Lennujaamas pagas lisades on see mõnevõrra kallim, 40 dollarit. Üldjuhul ei ole Virgini lendudel toitlustamist, kuid antud hetkel kõikidel WA lendudel on complimentary kerge söök ja jook.

Jetstar www.jetstar.com - kuulub samasse gruppi koos Qantasega, kuid tegemist low budget lennufirmaga. Qantase lehel lendu broneerides tasub vaadata kumb firma tegelikult lendab, kohati kuvatakse lennud läbisegi. Kampaaniate käigus on võimalik leida erinevaid lende võileivahinnaga, kui plaanis lennata koos pagasiga, siis hinnad vähe krõbedamad. Pileti hulka ei kuulu toit/jook.

Tiger Airways www.tigerairways.com - võimalidest lennufirmadest kõige odavam, kuid omajagu ebastabiilne. Lende lükatakse tihtipeale edasi või jäetakse sootuks ära. Sobib reisimiseks kui on aega ja flex nõudmised. PS kui reisid pagasita, siis tuleb teha web check in eelnevalt, vastasel juhul küsitakse lennujaamas 50 dollarit lisaks.

Skywest skywest.com.au - lendab peaasjalikult NT ja WA piirkonnas.

Viimasel ajal on mind lennates tabanud totaalne ebaõnn, iga kord on vähemasti ühe lennu puhul väljumist edasi lükatud. Viimasel korral Melbournest Broome tulles jõudsin 4h plaanitust hiljem, seeläbi jäin laevale minevast transpordist maha. Virgin küll väljastas suurepärase 6 dollarilise voucheri, et süüa või juua osta, kuid siinsete hindade juures saab selle eest hmm, yhe suure kohvi? Igal juhul mitte korralikku kõhutäit. Muud polegi hullu, kuid tuleb arvestada, et kui hooaeg saabub Austraalia väikelinnadesse, siis eelneva broneerimiseta ei pruugi öömaja leida. Seega leppisin korraliku peatäie ning ööbiisega töökaaslaste auto tagaistmel. Elu on lill. Ootan järgmist puhkust :)

Broome vol 2

Täna taaskord lahkume Broomist, et siis mõnda aega uuesti merel olla. Kuna Laur saatis mulle kaabli, siis teen väikese postituse piltide abil :)


Broome rannik laevalt vaadates.


Peaaegu nagu road train, ainult et merel, transportisime korraga 4 väiksemat paati.

Ma võiksin vist vabalt iga päev päikesetõusu ja -loojangut pildistada. Need vaated siin on väga maalilised!

Esimest korda elus bday kodust eemal ja mis veel põnevam koos kaheksa inimesega laeval loksumas. Vahva oli! Tegime väikese afterparty pisemal laeval nimega Qang Ying :)

Hambad kuuluvad kalale nimega Bluebone, mida me siin jõudsasti sööme. Mina, kes ma varem suuresti meres leiduvast kraamist lugu ei pidanud, olen hakanud mereande armastama. Ilmselt heeringa, kilu ja räime söömiseni ei jõua ma kunagi aga heast kalast küll enam ära ei ütle.

Vaikelu Broomes.

Ja natukene veel vaiksem. Kui ma esimest korda aborigeeni keset tänavat magamas nägin jättis süda paar takti vahele ja peas käisid mõtted, mis ma nüüd siis tegema peaks. Helistama kiirabisse, politseisse, katsuma pulssi jne... Tegelikult aga on järjekordne aborigeen ära väsinud ja talle sobivas kohas magama jäänud.

Teretulemast byrokraatia!

Paistab, et niipea 2 aasta viisa minu postkasti saabumas ei ole. Kuna mul hakkab ysna kohe kohe saama 1 aasta l2bi saama, siis tegin taotluse 2 aastaks. Immigratsioonist tuli aga vastus, et ma ei saa enne oma 2 aasta viisat k2tte, kui saadan neile oma xray. Kui tegin 1 aasta viisat, siis selleks ajaks oli n6ue maha kantud ning p22sesin, nyyd tuleb aga v2lja, et Eesti on k6rge riskiga riik ja tuleb m6nisada dollarit v2lja k8hida ning 2ra teha. Peavalu, eriti kui viibib outbackis ning immigratsioon aksepteerib ainult valitud kliinikuid.

Follow up tuleb kui ykskord oma viisa k2tte saan.

Broome

Broome, kus viimased nädala veetnud oleme, et oodata tulemata jäänud tsükloni möödumist on omamoodi põnev koht, mida külastada. Samas kui arvestada, et tegemist on võrdlemisi kauge äärealaga, kuhu saabumine enamasti kulukas ning kohapealseid meelelahutusi napib, siis külastamata ei kaota ka midagi. Teisalt enam kui kindel on see, et Austraalias olles peaks vähemasti paari sellist kohta väisama. Hetkel ei ole veel hooaeg pihta hakanud ning suur osa kohti on suletud, sellegi poolest on linn juba enam vähem erinevate bakkeritega täidetud ning iganädalasel wet tits showl osalejaid jagub. Soovitan soojalt neljapäeva õhtul kontrastse meelelahutuse ja hea peatäie eesmärgil sammud Roeysse seada. Enne siia saabumist oleks hea veidi raha varuda, kuna tegemist ei ole teab mis odava kohaga. Väljas süües kulub keskmiselt 20-30 dollari kanti, õlled on umbes 8 dollarit, taksosõit väiksema vahemaa puhul alates 8 dollarit jne.

Kuna Broome on väga tugevalt seotud pärli tööstusega, siis on siin selle temaatiline eraldi muuseum, päris põnev isegi kui ise selle maailma sees oled. Erinevaid firmasid kes siin pärle, ehteid jne müüvad on ka päris mitmeid. Hind ja kvaliteet seinast seina. Kusjuures huvitav fakt aga suurim klientuur ehetele pidi olema 20-30 aastased Euroopa naised. Mõni ime siis, et mul kiusatus on.

Broomes olles kindlasti tasuks minna ka Matsosesse, mis on kohalik õllepruulimiskoda / restoran, kus saab päris head ja kvaliteetset õlut. Proovisin mango, chilli, gingeri (sry, eesti keelne sõna ei meenu hetkel) ning mango & chilli õlut, väga njamm. Õlled on Austraalias enamasti liigitatud keskmise ja kange alla ning Eesti omadest sellegi poolest minu meelest omajagu lahjemad. Mõni ime, et ka mitte õllejoojad, siin just seda märjukest nautima hakkavad :)

Vabaõhukino on siin ka, mis hetkek küll kahjuks näitas ainult neid filme, mida ma juba näinud olen. Kuna siin on vangla, lennujaam ja muu vajalik kõik kesklinnas, siis välikinos olled tuleb arvestada lennuliikluse ja sellest tuleneva müraga.

Kui nüüd aus olla, siis rohkem soovitusi Broome külastmiseks polegi. Kindlasti aga tasuks transpordi olemasolul siit edasi liikuda Kimberleysse.

Homme paneme jälle ajama ning levis tagasi ilmselt umbes 8-10 päeva pärast.

Ilmast

Kõikide rahvaste lemmik teema ilm, kütab alati kirgi. Mõtlesin, et teen siis selle auks ühe postituse ka. Kuigi enamasti ilmselt tundub, et Austraalia ilm on üks suur päikene siis tegelikkuses vahetuvad ka siin aastaajad ning sellega seoses ka hooajad. Enne, kui Austraalia erinevatesse piirkondadesse reisima hakata, tasuks selline pisiasi välja uurida. Näiteks kui põhja Austraalia aladel hakkab talve saabudes (ehk siis praegu) kuiv hooaeg ning on puhkamiseks mõnusaim aeg, siis lõunas on kõva tuul, vihmaood jne. Puhkamiseks praegusel hetkel näiteks Melbourne ei valiks. Kuigi Melbourne on asukoha tõttu on üldse väga heitliku ilmaga koht. Märjal hooajal reisides tuleb arvestada lakkamatu vihmaga, tihtipeale suurtest üleujutustest tingitud ära lõigatud teedega jne.

Hetkel istume tsükloni ootuses Broomes. Ilmselt oleme siin veel lõksus vähemalt järgmise reedeni ehk siis nädalakese. Praeguste prognooside kohaselt peaks 2 kategooria tsüklon Broome tabama esmaspäeval. 2 kategooria tsüklon ei ole teab mis tõsine, tuul peaks tõusma kuni 180 km/h ning otsest ohtu inimestele pole. Ka kategooria 3 puhul peaks olema kõik veel enam vähem okei. Siiski soovitati igaks juhuks esmaspäevaks endale sobilik toiduvaru ära osta, kuna suure tõenäosusega ei tasu jalga uksest välja tõsta. Ühtlasi võivad tekkida ka pikemad elektrikatkestused jms ettenägematu. Kusjuures linna peal on mitmes kohas viidad üleval evakuatsiooni keskuse poole, tsüklonid ei ole siin kandis märjal hooajal kuigi ebatavalised.

Seega on mul lootust oma esimese tsükloni kogemuse osas.

Niiet elame ja näeme.

Kõikidele aprilli sünnipäevalastele, palju õnne! Mul suhteliselt viletsa ja hektilise ühenduse tõttu ei õnnestu ilmselt kõigile õigel momendil soovida. Vabandan siiralt.