Hong Kong linnulennult

Peaaegu, et p2riselt kodus!

 

Hong Kong tundub hetkel oma j6uluhulluses nii syrreaalne, et vahetame oma 1,5 x 3 m kuudi t2na 88seks lennujaama vastu v2lja ja hakkame oma lendu ootama. Kuna pyhad on tabanud t2iega suurlinna, siis 88majade hinnad on rohkem kui laes, midagi m6istliku naljalt alla 200 dollari ei saa. Oma pisikese toakese eest maksime umbes 35 eurot. Igatahes on viimane peauspunkt l6petanud v2ga suurep2raselt meie seikluse. Natukene rohkem, kui 24h p2rast kohtume. :)

 

 

Nepaali haiglast

Kuna mul hetkel on interneti suhteliselt vabalt v6imalik kasutada, siis m6tlesin, et kirjutan meie haigla seiklustest Nepaalis. Ehk l2heb kunagi kellelgi seda infot vaja. Haigeks j2in ma 6ieti tegelikult juba Indias ja piiri yletamine toimus v6rdlemisi suures vines. P2rast piiri yletamist prantsatasin ma esimesse ettejuhtuvasse hotelli pikali ja keeldusin meie r2nnakut niipea j2tkamast. Arvasime, et tegemist on tavalise kylmetusega ning yritasime k2ep2raste vahenditega hakkama saada. 

Muide India ja Nepaali vaheline piir on yks kummalisemaid, mida ma kunagi n2inud olen. Nimelt saavad kohalikud liikuda edasi tagasi ilma mingi passikontrolli v6i erilubadeta. Seega k2ivad paljud inimesed yhel poolel t88l ja n2iteks poes ning elavad teisel poolel. Sama systeem t88tab ka Singapuri ja Malaisia puhul. Erinevalt aga eelpool mainitud piiripunktist, kus vaatamata suurele rahvavoolule on k6ik ysna loogiliselt korraldatud suurte terminalide, passikontrolli jms tavap2rasega pole India ja Nepaali vahel muud, kui kaks mystilist v2ravat. Seejuures, kui lahkuda Indiast tuleb v6tta tempel passi enne piiri m2rkivaid v2ravaid yhest pisikesest putkast teiste tee 22res olevate poodide vahel. Ning Nepaali poolele j6udes tuleb taaskord ise p88rduda majja, kust loetud minutite jooksul v2ljastatakse viisa. Mingisugust kontrollpunkti v6i piiret vahepeal pole. Niiet kui Laur tahtis minna Nepaalis apteeki, et osta kraadiklaas ja ravimeid, siis vajalike asjade puudumisel Nepaali poolel jalutas ta lihstalt vahepeal Indiasse. India apteek lihstalt on paremini varustatud.  Piiril kedagi eriti ei huvitanud, mis ta seal edasi tagasi k2ib. 

Igal juhul ei muutunud pooleteise p2eva jooksul olukord paremaks ja p2rast pikemat juurdlemist otsustasime rentida auto ja s6ita ASAP Kathmandusse, kus on eeldused parimaks arstiabiks Nepaalis. Indiasse ametlikult tagasi p88rduda ei saanud, kuna kuigi meil on mitmekordse sisenemisega India viisa saab uuesti riiki minna p2rast 2 kuud v2ljumisest. Niiet ega eriti palju variante polnud. Kuigi autojuht oli inglise keelt v2ga ei vallanud, saime me p2ris kenasti hakkama. Tegemist oli v2ga kogenud ja hea autojuhiga, bussijuhi syndroom tal puudus (kirjutan sellest kunagi pikemalt). Kokku v6ttis teekond suts yle 7 h aega. Enamus ajast olin mina rivist v2ljas ja tukkusin. Yldiselt ei maksa pimedas r2nnakuid v2ga ette v6tta, kuna osad m2giteed on v2ga kitsad ning 6nnetusi ikka juhtub. Lisaks on paljud suured autod end parkinud t2iesti suvaliselt pimedasse m2gede vahele ja teevad seal uinakut. M6nel juhul on juhid oma autode ette ja taha ladunud rea kive, et v2ltida v6imalikke otsas6ite. Vahepeal oli n2iteks ka yks suurem sild osaliselt kokku vajunud tulvavete t6ttu, seega s6itsime l2bi j6e p6hja ja veest eraldas meid suur ajutine kruusast tamm. Igal juhul yritame busside, autode jms vahenditega liigelda peamiselt valges. 

Kuigi algselt plaanisime rahvusvahelisse kliinikusse minna, j2i see m6te katki, kuna j6udsime Kathmandusse alles kella 4 ajal 88sel. Seega l2ksime kohalike lahkel soovitusel Kathmandu Teaching Hospitaly, kus on olemas ka ER. Laur j2i veel autojuhiga arveid klaarima, kui ma vastuv6ttu sisse jalutasim. Kuigi me praeguseks oleme ilmselt ysna harjunud, et inimesed v2hem ja rohkem uskumatutes kohtades n2iteks suurtes rongijaamades kobaras maas magavad tundused see esmapilgul ikkagi uskumatu, et haiglasse sisenedes magab umbes 3x3m suuruses eeskojas umbes 15 inimest. Kui ma edasi liikusin erakorralise meditsiini poolele ei erinenud seal avanev pilt kuigiv6rd. Kokku oli esimeses ruumis 6 voodit, kus igayhes oli v2hemalt 2 haiget pluss nende ymber toolidel, vooditel jne omaksed. Kuna kedagi vastuv6tus polnud, siis seisin seal m6nda aega. L6puks tuli yks doktor, kes minuga tegelema hakkas. Systeem seal haiglas oli selline, et iga kord, kui oli vaja v6tta m6ni analyys, teha protseduure, siis kirjutati v2lja kviitung, mis tuli esmalt 2ra maksta, seej2rel tehti analyys. Sama kehtis ka k6ikide vajalike ravimitega. N2iteks paluti Lauril minna osta 2 systalt, 2 systla n6ela, tilgad ja esimesed rohud. P2rast m6nda aega tuli j2lle minna j2rgmise portsu j2rele sest k6ike korraga v2lja ei kirjutata. Seej2rel sai selgeks, et lisaks toetusele on haigetel reaalselt ka vaja m6nda l2hedast, kes edasi tagasi k6ikide nende lipikute, arvete ja ravimitega jookseks. Muide Nepaalis on k6ik ravimid k2simyygis ning retsepte ei kasutata. Seega v6ib apteegist osta, mida hing ihaldab. 

Mingi aja peale veenduti, et minu olukord pole kiita ja leiti voodi osakonnas. Osakond oli vastuv6tuga v6rreldes 22retult puhas ja vaikne.  Osakonnas olid l2bisegi naised, mehed, l2hedased. Selleks ajaks oli Laur jutti yleval olnud 48 tundi, niiet targem oli ta magama saata, arvasin et saan 88 seal yksinda hakkama kyll. Kui Laur 2ra l2ks, siis valdas enamus osakonda paanika. Natukese aja p2rast tuli inglise keelt valdav 6de ning uuris, et mis nyyd juhtus ja kas ma t6esti j22ngi yksinda. Ma veensin teda, et k6ik on korras ja Laur tuleb hommikul tagasi. Yldiselt on kohalikud v2ga hoolivad nii oma perekonna suhtes, kui ka teiste l2hedaste osas. Kui m6nel teisel pereliikmel on keegi v2ga t6sises seisus, siis k2ivad ka teiste perede liikmed uurimas, kuidas l2heb jne. No ja kuna ma olin ysna eksootiline patsient, siis minu voodi juures k2is pidevalt keegi seismas ja juurdlemas ilmselt peaasjalikult selle yle, et mida ma seal kyll teen. Enamus turiste ilmselt p88rdub erahaiglatesse, kuna sealne ravi on veidi teistsugune. P2rast seda, kui Salva meid enam edasi ei kindlustanud ja me rahvusvahelise kindlustusfirmaga lepingu tegime ei ole meil aga erahaiglate osas katet. 

Niisiis veedavad haige pereliikmed enamasti vahetustega haige juures aega 24 7. Lisaks sellele ei ole eelpoole nimetatud haiglas toitlustust seega enamasti tullakse l6una ja 6htus88gi ajal koos kaasa pakitud karri, l22tsede ja riisiga kylla ning vahel s88b koos haigega toidukorda terve perekond. Suurem osa kohalikke hommikus88gi ei s88. 

P2rast seda kui mulle oli tilgutatud 4 pudelit tilka ja 5 systlat2it mingit vedelat antibiootikumi, mis kylma jutina otse veeni l2ks arvas arst, et ma taastun paremini hotellis. Kuigi sellega p2riselt meie ravisaaga ei l6ppenud ei hakka ma pikemalt selle teema yle jaurama. Ma j2in antud haigla ja arstidega v2ga rahule. Kogu meditsiinipersonal r22kis v2ga head inglise keelt. Diagnoos ja ravi, mis nad mulle m22rasid t88tas ning umbes 10 p2evaga muutusin tagasi inimeseks. Ravi hind kokku umbes on umbes 250 dollarit, mis sisaldas k5iki analyyse, ravimeid ja haiglas oldud aega lisaks sellele hilisemad arstilk2igud ja kontrollid. 

I'm officially homesick! 

2,5 aasta jooksul on olnud p2ris palju momente, kui olulised / t2htsad hetked elus jooksevad sinust m88da ja neist ei ole v6imalik saada osa pika vahemaa t6ttu. K6ik need 2,5 aastat on kogunenud ja koguneb veel umbes 2 kuud. Ma igatsen Teid mu kallis kodu, pere ja s6brad.

Okou

NB mitte sobiv üle 80 aastatele!

Minu organism on üks huvitav nähtus. Kipub alla andma just siis, kui suurem tamp möödas ja midagi meeldivat ees ootamas. Igatahes olen ma täitsa okeilt haige ja sellist ravimite portsu pole ammu näinud. Päris põnev algus 4 kuud kestvale reisile. Loodan, et turse kõrvas läheb alla ja mingeid komplikatsioone ei teki, mul on veel umbes 20 tundi enne esimest lendu aega. Igatahes teen mingi hetk täienduse, kui on selgeks saanud, kuidas organism lendu talub. 

Unistamisest

Igatsen!

Raske on selle postitusega kuskilt otsast pihta hakata. Ma arvan, et ma olin umbes 13, kui ma hakkasin unistama Aasiasse seljakotiga reisimisest ja kohe veidi pikemalt. Perega lühiajaline reis Indiasse andis vunki juurde. No ja edasi oli vaja välja raalida, kuidas asi teoks võiks saada. Kuigi kõik see kokku on rohkem aega võtnud, kui ma eales oleks osanud ette arvata, oleme jõudnud peaaegu nii kaugele, et see unistus on muutunud peaaegu käegakatsutavaks. Minu algsest plaanist reisida maksimaalselt aasta on sujuvalt saanud 2,5 aastat ning sinna sisse on mahtunud lugematu arv töö, eraelulisi, kultuurilisi, gastronoomilisi jms kogemusi, mida on keeruline sõnadesse panna. Lühidalt kokku võttes olen väga õnnelik, et see samm sai tehtud ja hetkel nii põnevil, et rahus tooli peal istuda on keeruline. 

Meie trajektoor näeb välja umbes selline:

- Lahkume Uus-Meremaalt läbi Malaisia Filipiinidele
- Filipiinidelt suundume Sri Lankale, kus kohtun kahe väga lähedase sõbraga
- Sri Lankalt kiire põige Indiasse
- Indiast liigume Nepaali
- Nepaalist lendame Taisse
- Läbi Tai liigume Laosesse
- Laosest Kambodžasse
- Kambodžast Vietnami
- Vietnamist ilmselt rongiga läbi Hiina Hong Kongi
- Hong Kong / Macau
- Hong Kongist lendame läbi Venemaa koju
- Maanudme kõikide plaanide kohaselt 18. detsembril Estonian Air Tallinn - Moskva lennuga 22:30 Tallinna Lennart Meri lennujaamas.

Ma ei ole väga kindel, kui palju me vahepeal endast märku anname, kuna interneti ja muud kommunikatsiooniühendused võivad olla lünklikud, et mitte öelda olematud. Hoiame teid kursis läbi blogide nii palju kui võimalik. Mailidele üritan ka vastata. Facebook / telefon / skype selleks ajaks surnud vahendid. 

Meie köögis on alati SOE!

Reisi planeerides katsusime ette osta lennupiletid, kaardistada viisa olukorra riigiti, broneerida ainult öömajad suuremates linnades, lugesime läbi mõne riigi Lonely Planet'id, natukene tripadvisor'it ja trip.ee'd ja muu kujuneb jooksvalt. Trajektoor sai ehitatud ümber Sri Lanka, kuna sellesse on kaasatud ka teiste inimeste plaanid, rääkimata (Eesti) jõuludest mis seavad meie reisile lõpp kuupäeva. Pühendame pikemad ajalõigud Sri Lankale, Nepaalile, Laosele ja Vietnamile. Kui kellelgi on meie sihtkpunktide kohta häid nõuandeid / soovitusi, siis palun saatke teele :)

Ma loodan, et eelarvega just väga puusse pole pannud ja varem koju lendama ei pea :) 

Hoidke meile pöialt, et unistused teoks saaks, seejärel tekib ruumi uutele ja värsketele.

PS Lauril on käsil väike paralleelprojekt "Ei juuksuritele 2012", praegu viskab tukka juba päris suure kaarega. 

PPS aitäh kõigile, kes on plaani toetavad ja mõttes kaasa elavad!

Valus

Ma olen sel teemal kunagi varem ka kirjutanud ning mäletan, et sain väga vastakaid ja kriitilisi kommentaare. Igal juhul paar päeva tagasi jaluatasime kodust välja, et trenni minna, päike paistis, tuju oli hea jne, kui nägime keset sõiduteed väikest kassi. Ilmselgelt oli kass saanud mingi mootorsõiduki poolt hoobi ja oli nüüd abituna keset sõiduteed, kuna see oli vahetult pärast kurvi ka, siis ilmselt järgine auto oleks võinud veel suuremad vigastused põhjustada. Umbes meiega samal ajal sattus sinna ka naaber, kes õnneks oli autoga ja viis kassi arsti juurde. Mind panevad sellised olukorrad alati mõtlema, kes on need inimesed, kes ajavad loomad alla ja sama atrgalt minema sõidavad? 

Ma oma autojuhi aastate jooksul ei ole õnneks ühelegi loomale tõsiselt otsa sõitnud (no heakene küll massilist sääskede surma auto esiklaasis ma ei võta arvesse) aga olen täiesti kindel, et kui midagi juhtuma peaks ei jätaks ma kindlasti looma keset teed oma lõppu ootama. Ja isegi kui loom on leidnud õnnetu lõpu, siis vähemasti tõmbaks tee pealt ära. Pfff, mul oli vaja aur välja lasta. Ilmselgelt ei mõtle kõik inimesed samamoodi ja roadkill on paratamatus. Samas on ikka päris õõvastav, kui see loom lihstalt ajapikku auto rataste all igasse ilmakaarde laiali sõidetakse. 

Pakkimise rõõm ja vaev!

Heihops!

Kätte on jõudnud meie viimane päev Melbourne'is ja ühtlasi esimene päev uute rännakute alguses. Homme varahommikul lendame Christchurch'i, kus üks mu sõber meid juba koos õlledega ootab. See saab olema vägev algus ja loodetavasti seikluste rohke (pool)aasta. Ausalt mingis mõttes verivorst ja hapukapsas terendavad silme ees. Samas tunneb mu kõht endiselt rõõmu kõikvõimalikest vürtsikatest kooslustest kas siis karri või mõne muu toidu haardes. 

Ma ei osanud arvata, et 2 aastat oma siin veedetud elust on nii kuramuse raske kokku panna. Ausalt! Me oleme ponnistanud 2 päeva jutti ja nüüd on enam vähem kõik kontrolli all. Koju minevad potid pannid ja padajannid (tere tulemast vaidlused maksu- ja tolliametiga - aga sellele katsun hetkel mitte mõelda), Kati saab korraliku 'päranduse', prügikast sai täis, salviation army täieneb ka korraliku kotitäie võrra ning ülejäänu võtame kaenlasse, selga ja jalga. 

Katsume tekitada endale mõistliku interneti ka NZ olemise ajaks ning uue telefoni numbri panen kirja asap. 

Hästi läheb

Foto: Laur

Ausalt öeldes pole pikka aega olnud põhjust kirjutada, seda lihtsalt põhjusel, et läheb väga hästi. Kõik on vinks vonks ja suuremate ettevõtmiste nimel käib tõsisem planeerimine. Ausalt, mulle meeldib planeerida, mõelda, organiseerida ja mis iganes asju ajada. Ma võiks seda koguaeg teha ja kui mul parasjagu midagi käsil pole, siis mul hakkab igav. 

Igav -  mitte just kuigi hea variant. Kokkuvõttes hetkel väga igav pole ja kui aeg küps, siis kirjutan siia oma pikaajalise planeerimise tulemusest. Hetkel aga nautige talveilma, laske liugu ja ajage meid kadedusest roheliseks. Vastlakukleid küll tegin aga liug tuleb kunagi hiljem. 

Oleme läbi seikluste tagasi oma Melbourne kodus ja hetkel ootan pikisilmi Katit, kes peaks kohe-kohe siia saabuma. 

Kuna tänapäeval on kõik süsteemid elektroonseks ja mugavaks muutunud pole pikka aega piletite väljatrükkimist oluliseks pidanud. Mingil põhjusel printisime sel korral kõik dokumendid ja broneeringud välja. Olime meeldivalt veetnud päeva Milaanos ning kuna Roomas meie järgnevaid pardakaarte välja ei prinditud, siis pidime uuesti check in'i tegema. Preili toksis ja tosksis selle arvuti taga, vahepeal arutas midagi oma ülemusega itaalia keeles ning lõpus selgus tõsiasi, et meie lend Milaanost vahepeatusega Abu Dhabis ei olegi broneeritud kuni Melbournini. Hetkeseisuga läks meie pagas Abu Dhabini  ning ka meie jääksime seal lõksu kuna edasi  broneeringut süsteemis pole. Abu Dhabis aga võib transiittsoonis veeta maksimaalselt 24 tundi. Mis seal siis ikka, seadsime sammud Emiratesi juurest Aliltalia kassa juurde, kelle kaudu broneering tehtud oli. Sellele järgnes veel umbes kolmveerand tundi toksimist, ekraanide põrnitsemist, hulk elavaid itaalia keelseid keskustelusi ning lõpuks ettepanek meid hoopis läbi Hong Kongi Melbourne viia. Lühidalt öeldes tuli välja, et Emirates oli oma lendu 5 minuti võrra edasi lükanud, info ei jõudnud mingil x põhjusel Alitalia süsteemi ja nii me teiselt lennult maha jäimegi. 

Iseenesest meie jaoks oli lõppkokkuvõttes tegemist soodsa lahendusega, kuna Abu Dhabis oleksime pidanud istuma päris mitu tundi transiittsoonis ning uut lendu ootama. Chatay Pacificuga läks lend aga Milaanost välja järgmisel hommikul. Seega vahepeal viidi meid hotelli ning saime end rahulikult enne kahte pikka lendu välja puhata. Siinkohal suured tänud Alitalia kiirele tegutseisele

Kodus oli hea olla, niiet meie jaoks käivitus projekt jõuluks koju 2012. Hoiame teid jooksvalt oma reisimiste ja tegemistega kursis. Aitäh kaunite emotsioonide ja kvaliteetaja eest. Kurb on, et mitte kõike, mis plaanitud oli ei jõudnud korda saata, kuid see viga saab parandatud kui päriselt kodus - mitmekordselt. 

Kuidas minna?

Mind valdab hetkel kerge rahutus. Nimelt ma olen viimased paar päeva juurelnud reiside ette planeerimise ja spontaansuse piirimail. Kas ja kui palju oleks mõistlik eeltööd teha või tasuks hoopis võtta oma 7 asja ning avastada tundmatut? Ma pean tunnistama, ma olen laisk. Varasemalt olen kas lasknud liugu väga põhjalike sõprade kodutöö peal või siis läinud kaks kätt taskus ning vaadanud mis saab. Mõlemal viisil omad plussid ja miinused. Kindlasti võidab omajagu aega ning raha, kui eelenavlt asjad enam vähem paika panna, uurida järele kuidas ning mil viisil punkti A punkti B saab jms. Teisalt aga pole ka ma seniajani saanud ühegi suuremat sorti pettumuse osaliseks, kui olen lasknud jalgadel kulgeda ning ahminud endasse seda, mis nii öelda tee peale jääb. Loomulikult sellisel juhul on potensiaalne oht mitte märgata midagi olulist või oma teadmatusest sattuda veidi valedesse kohtadesse. Ma mõneti imetlen neid inimesi, kes on suutnud enda tegemised päeva raames paika panna, eelarvestanud kulu jne, teisalt tundub see kuidagi ahistav. 

Mind valdab mingi meeletu reisiärevus ja kange tahtmine hakata koju tulema. Selline tunne, et teeks  mõttesprinti koguaeg, ainult et kuhugi edasi ei liigu. Seetõttu tiirlevad peas ka peaasjalikult ainult reisimisega seonduvad mõtted. Midagi muud sinna nagu justkui hetkel ei mahukski. Kuigi ma olen enam kui kindel, et kui päev ukse taga on ning me oma retke lõplikult kodupoole alustame on kõik ikka endistviisi ning planeeritust on asi kaugel. 

Ping, pong, igav on...

Ma avastasin endale uue hobi, mida mõtlesin oma suure ahvivaimustuse juures ka teiega jagada. Nimelt, kuna ma teatavasti olen hetkel töötu, siis minu rahutu hing ei lase niisama kodus passida ja oodata hetke, millal on aeg tagasi tööle naasta. Selle asemel, siis olen endale kõikvõimalikke tegevusi hakanud välja nuputama. Juhuslikult kodu lähedal ringi luusides jäi ühe joogastuudio pakkumine silme ette, mis tundus nii arulagedalt soodne, niiet eile hommikul ajasin oma trenfunksi riided selga ja läksin kohale.  Tegemist on birkham yoga'ga. Googeldasin, paistab, et Eestis seda veel harrastada ei saa. Ilmselt seetõttu, et keegi pole tahtnud investeerida, ruumi, mis oleks stabiilselt 40 kraadise temperatuuriga. Loodetavasti jõuab varem või hiljem meile ka. Kuna tund kestab 1,5h ja ruum on KUUM, siis vee hulk, mis kehast väljub on meeletu. Kui kuumaga on head suhted ja jooga ka meeldib, siis soovitan soojalt. Võtab korralikult läbi. 

Mis aga puudutab töö otsimist suures linnas, siis tuleb varuda aega ja kannatust. Uurida ja puurida erinevaid veebe, kus erinevaid töökuulutusi tuhandete viisi. Saata hulgem CV'sid ning loota, et mõnes kohas sinu oma selle 10% hulka satub, mis screeningu staadiumisse jõuab. Lühidalt suurem osa ettevõtteid kasutab siin agentuuride abi ning kogu töölevärbamine käib läbi nende. Teine variant on see, et otsitakse ajutise lepinguga töötajaid ning sellisel juhul on nö professionaalsed rendi firmad, kes sinu palgast lõviosa napsavad ning sind mingiks x ajaks tööle rakendavad, suhteliselt ebamõistlike tingimustega. Samas vahetevahel võib sellest kasu olla, et nö jalga ukse vahele saada. Loomulikult sõltub kõik sellest, millist tööd otsida. Kui soov, minna ntx baari/restosse  vms tööle, siis tuleks lihstalt CV'd näppu võtta ja meelepärased kohad läbi käia. Üldiselt hospitality töö otsimiseks on praegu parim aeg, kuna hooaeg on kohe kohe algamas ning suur suvi tulemas. Kontoritööd seevastu hakkavad jõudma omadega hapukurgihooaega, jõulu, koolivaheaeg ja puhkused ees. 

Egas midagi, pikka meelt mulle ja uute seiklusteni!

Rahu ja vaikusesse..

...ilmselt see ei ole viis, millega enamus inimesed kirjeldaksid 3 kuud merel, täidetud 7 päeva nädalas töötamisega. Kuid minu jaoks on alati merel, tsivilisatsioonist eemal oldud aeg mõneti eneseleidmine ja suur avastusretk. Mulle meeldib olla ära lõigatud levist ja kogu maailmast. Kerge on hingata, ärgata ja olla. Oleme sel korral ära kuniks 15. augustini, paar päeva maal ning seejärel jälle 5 nädalat jutti. Kokku olen ära umbes oktroobrini.

Olgem ausad, ma tegelikult tunnen sisimas paljudest asjadest puudust. Kasvõi kõikidest nendest mõnusatest uimastest pühapäevahommikutest, mil veame end mõnda uude ja põnevasse kohvikusse, arutame, loeme lehti, joome kohvi ja sööme putru. Täielik vaikelu. Praegune on lihtsalt vaikelu erineval viisil.

Laurist eemal olekut ei saa sõnadesse panna.

Sel aastal pole levas ka ühtegi eestlast, niiet eesti keelest hakkan vast ka puudust tundma, kuigi eile sain just oma emalt, super super super paki. Ma alati muutun jube emotsionaalselt ja veeretan silmist krokodille, kui paki saan. Igal juhul ema saatis mulle portsu eesti keelset kirjandust, AYEEE!

Laevas olev seltskond on eelmisest aastast üldse omajagu erinev. Meil on ainult 1 inimene, kes antud tööga varasemalt kokku puutunud pole ning mitmete geifoobide sekka on sattunud kokk ja tema abi, kes on abielus ja lesbid. Loodetavasti suuremad intriigid jäävad olemata.

Kui keegi tahab kirja vms saata, siis ootan avasüli ning aadress on:

Eva Eldermann, Montoro

T/O Paspaley Pearls 19

The Mall

Darwin

Northen Territory

0800

Australia

Nautige suve!

Kohtumiseni varsti :)

Teate seda tunnet, kui mõni päev on algusest saadik olnud perfektne. Hommikune päike tõuseb, tuul sasib hellalt, kuid siiski mehiselt juukseid. Naudid oma hommikust kohvi ja hingad sügava sõõmu värsket õhku. Ja kõik edasi läheb kergleva lennuga.

Ma olen õnnelik. Teel veel suurema õnne poole.

Tööst

Vaikselt hakkab spat ehk siis pärlikarpide selektsioon läbi saama. Töö iseenesest on võrdlemisi lihtne ning suurt füüsilist koormust sellega ei kaasne. Väga suurepärane aeg on olnud, kuna teeme spati peaasjalikult Broome lähiümbruses, siis on siinne mereelu meid väga põnevate elukatega üllatanud. Katsun selle kohta väikese postituse teha koos piltidega siis kui vähe parem internetiühendus on. Spat saab praeguste plaanide kohaselt läbi järgmise nädala lõpuks, siis lendan oma suurepärasele puhkusele Melbsi, Lauri juurde. Tagasi 27ndal juunil, et teha ettevalmistusi selle aasta harvestiks.

Endalegi ootamatult ja üllatavalt on võimalik pärlimaailmas teha nö karjääri. Ma ei tea kuidas see päriselt juhtus aga sel aastal harvesti ajal hakkan ops ruumi manageerima. Ops ruum on koht, kus kõiki pärlikarpe opereeritakse st võetakse pärlid välja ning pannakse uued kasvama. Korraga on seal töös 12 jaapanlasest tehnikut ning 6 inimest, kes neid assisteerivad. Saab olema päris põnev ja multikultuurne väljakutse. Töö olemusest võiksin ilmselt kirjandi kirjutada, kuid säästan teid sellest. Igal juhul veedan harvesti veel merel ning pärast seda naasen Melbourne. Loodetavasti sujub kõik hästi ning olen sügiseks uue kogemuse võrra rikkam. Katsun pärast harvestit oma hullumeelsete ametitega hüvasti jätta ning mõne valgekrae töö peale saada.

Hala

Vahel on selline tunne, et pakiks oma seitse asja, võtaks esimesed piletid ja lendaks tagasi koju. Ma ei tea miks see nii on aga kunagi varem pole mu postkasti sattunud nii palju huvitavaid projekte ning koostöösoove, karta on kui tegelikult koju tulen, siis on vaikus majas :D Hetkel aga tundub elu Eestis põnev. Loen uudiseid ja vaatan algava suve pilte. Ma tunnen puudust looduse lõhnast, värskest heinast, kastest hommikusel murul jne. Perest, sõpradest ja kodust rääkimata. Tegelikkus on aga see, et sain lõpuks kätte oma teise aasta viisa ning lähitulevikus hakkame taotlema sponsorit, niiet tegelik koju saabumine lükkub selgelt esimese aasta piirist kaugemale.

Puhkus

Käisin vahepeal suptsi kaheks päevaks Melbournes. Ei väsi kordamast - ma armastan seda linna! Eales pole olnud ükski sprintpuhkus nii hingekosutav. Loomulikult on suurim roll sellest koos oldud aeg Lauriga. Hetkel lendan taaskord tagasi Broome. Mingi valemiga viimasel ajal kõik lennud hilinevad, niiet istun Melbourne lennujaamas, naudin kohvi ning vaatan saabuvaid ja lahkuvaid lende. Hirmus põnev. Mulle on alati meeldinud, kui lennujaama ootesaalide suured aknad avanevad stardikoridoridele. Varsti olen jälle tagasi, praegu aga tagasi seiklustele avamerel.

Hinges valitseb rahu ning üllatus, üllatus - ma olen õnnelik. Aitäh, et sain oma õnnejoovastust teiega jagada.

Eestis

Eestis on ühteaegu super hea ja teistpidi väga kummaline olla. Ilmselt ei ole ma päriselt valmis veel naasma, kuna miski lööb puuga pähe ja jälle tekib tunne, et tuleb kuhugi spurtima hakata. Need kaks maailma ei ole omavahel väga tugevas seoses. Austraalias toimuv tundub siin täiesti sürreaalne ja vastupidi. Nii kaua, kui mul spurt peas püsib uitan maailmas ringi ja tulen tagasi siis, kui enam tuhinat sees pole.

Slow on päris mõnus.

:)

Nii lähedal...

...aga samas nii kaugel.


Oleme omadega esialgsest plaanist 5 päevase hilinemisega jõudnud sisuliselt Darwinisse, kuid kuna on mõõn, siis peame ootama hommikul kella 6'ni, et sadamasse manööverdamisega alustada. Seega Laur on ühel pool ja mina teisel pool sadamat.
Ebaõnn ma ytlen.

Igal juhul lähme alates esmaspäevast lebotamise puhkusele (vaatamisväärsused ja muu säärase jätame järgmiseks korraks) ja naasemel 1. oktoobril, seega saame kaotatud aja tasa teha. Kuna puhkus on yllatus ja sihtpunkti ei tea isegi Laur, siis sellest pajatame tagasi tulles :)

1, 2, 3 veel..

L6pp paistab, harvest on ametlikult l2bi ja hetkel teeme veel 4 p2eva transporti, et siis otsapidi tagasi Darwinisse j6uda. Ma ei suuda enam, ilmselt olen Eesti tydrukud j22davalt hulluks ajanud oma joraga milline igatsus mul peal on ja kuidas ei jaksa 2ra oodata, sekundeid ka juba loen. Laur peaks omadega poolel teel olema ja j6udma reedel siia, mina praeguste plaanide kohaselt laupäeva lõunaks.



Minu "kodu" viimased 3 kuud, või kes seda aega täpsemalt mäletab.

Uhhh, need sekundid on pikad