Tuesday, January 31, 2012

Philip Island

Täna oli üks erakordselt hea päev. Kauplesin end töölt kiireloomuliselt vabaks, kuuldes et Kati ja Pille Philip Islandile plaanivad minna. Ma olin küll kaasajooksikust vaene sugulane, kes paki "Kasekese" kommiga end peale kauples aga linnast välja saada on lihtsalt NII hea! VÄGA HEA! Mõned pildid tänasest päevast, pikka juttu ei hakkagi jahuma.

Ilmselt 1 trip tuleks sinna veel ette võtta, et päikeseloojangu ajal pingud ka ikka üle kaeda.


Absoluutselt lemmik koaalakaru, varem polegi nii lähedalt näinud! Teda meie kohalolu küll absoluutselt ei häirinud, loivas nagu purjus vanainimene. 


Kuigi, mul on siin hirmus tore elada ja kõik on hästi on ikkagi hea teada, et kodus sõbrad ootamas kel counter käimas ja meie koju saabumist ootavad! :)



Vahepeal jäi aega isegi kohalike kajakatega filosofeerimiseks. Muide, kuna tuuli oli hullult raju, siis nutikas kajakas võttis samme külg ees. Tuuletakistuse spets :D




Thursday, January 19, 2012

Tasmaania vol 1


Ma ei tea, miks ma alati kõikidest oikematest trippidest suure viivitusega kaldun kirjutama aga hetkel tundub aeg paras, et panna kirja meie väikene ränd Tasmaanias. Planeerisime selleks aktiivseks puhkuseks 10 päeva, mis minu meelest oli tagant järele mõeldes paras aeg esmakordseks külastuseks. Tasmaania on pindalalt enam vähem sama suur kui Eesti, on Austraalia osariik ning elanikkond on oluliselt väiksem, kui kodumaal. Nagu tavaliselt, siis pikalt etteplaneerimisega ei tegelenud ning otsustasime kulgeda nii nagu asjade käigus kujuneb. See oli kindlasti, üks ägedamaid trippe, mida oma elu jooksul teinud olen. Etteruttavalt oli seiklus, sport, kultuur, hea seltskond, toit ja jook kõik omavahel balansis.

Tasmaania on ääretult nunnu, vaikne ja maaliline. Minu hing puhkas seal, vahepeal tekkis lausa mõte, et võiks mõneks ajaks sinna kolida. Puuduvad suured linnad  ja meeletu sagimine. Loodus pakub vaheldust ja silm puhkab. Erinevalt põhimandrist ei kohta seal oranžikaspruuni punnast ja kuiva kõrbe. Parim aeg külastamiseks ongi jaanuar - veebruar, kuna siis on sademete hulk väiksem ning temperatuur on paras ja telkimiseks. Inimesed on küll sõbralikud, kuid mõneti kinnised ja kindlasti mitte nii avatud kui suurel saarel.

Tasmaaniasse saamiseks ilmselt ongi kõige mõistlikum lennata välja Sydneyst või Melbournest, alternatiivse variandina on võimalik minna ka Melbournest praamiga. Ilmselt tegemist analoogse retkega nagu Eestist Rootsi. Sellisel juhul on võimalik oma auto Tasmaaniasse toimetada ning seal edasi trippida. Piletid on võrdlemisi odavad ja graafik tihe. 

Ainuke, mis meil saarele jõudes oli välja uuritnud oli esmase öömaja kontakt Hobartis, mis on Tasmaania suurim linn. Laur tegi veidi eeltööd couchsurfingu lehel ning meile vastanud paar olid nõus meid  majutama. Mõeldud tehtud, pärast mõningast ringi tuuritamast Hobartis seadsime oma sammud öömaja poole. Kui keegi peaks otsima öömaja Tasmaanias, võib ühendust võtta, soovitaks soojalt. Tegemist on kahe tervise valdkonnas tegutseva noore inimesega, kes kolisid põhimandrilt Tasmaaniasse, et sealseid loodusradu ja mägesid avastama minna. PS, kui keegi peaks veel samale öömajale end kunagi seadma, siis tasub arvestada, et tegemist on paraja füüsilise koormusega, kuna tegemist on umbes tunnise retkega ülesmäge. Kogu varustusega päeva lõpus päris paras füüsiline eteeaste. 

Meie võõrustajatel oli päris suur roll edasise 9 päeva planeerimisel. Pärast mõningast juurdlemist panime oma plaani paika, et esmalt lähme vallutama Frechmans Capi matkarada, mis on edasi-tagasi vähemalt 3 päevane trip. Saime mitmeid soovitusi ning järgmisel hommikul asusime teele. Kindlasti tasuks enne mäkke minekut Hobartist vajalik toit ära osta, igaks juhuks teatava varuga.


Eelenevalt oli Erkki meile pähe pannud idee, et Tasmaania on koht, kus võiks hääletada. Seadustel näpuga järge ajades tuleb välja, et Austraalias on hääletamine keelatud. Tasmaania aga tundus selleks mõnus, sobilik ja turvaline. Läksime bussiga Hobarti äärelinna ning ajasime pöidla püsti, et ronima jõuda. Üllataval kombel ei tulnud kogu meie rännu jooksul autot oodata rohkem kui tunnike ning edasi saamine oli üsna hõlbus. Kui nüüd üldistada, siis võtsid peale õpetajad ning inimesed, kes ise omajagu rännanud. Hetkel mõlgutan mõtted NZ hääletamisest, eks näis mis sellest saab. Ma ei hakka oma postitusi liiga pikaks ajama ning panen Frenchmans Capi vallutamise kirja järgmisse postitusse. 

Sunday, January 15, 2012

Liikudes terveks



See on ühe rändamise ja reisimise blogi kohta üks täiesti offtopic, kuid samas siiski kergelt haakuv teema. Eestis oli hea olla, hea käia, hea süüa ja hea juua. Kõik on oma ja tuttav. Toidud ei ole punnis kõikvõimalikest kummidest, paksendajatest, värvainetest ja maitsetugevdajatest. No see on nüüd mõnevõrra küll liialdus, kuid minu mõningane uurimus siin ja sealpool lompi on viinud nii kaugele, et uskuge või mitte aga Eestis on toit parem ja kvaliteetsem. Loomulikult on siin jällegi valik suurem. Igal juhul on vaatamata minu keskmiselt liikuvale tööle jms tekkinud olukord, kus mul on raske olla. Mõeldud tehtud, ma polnud oma murega üksi ning praeguseks on aasta alguse tuhinas veel paar head inimest kambas. Appi sai võetud paar appi:

- http://www.myfitnesspal.com/ app, mis saadaval veebis, samal ajal ka rakendus smartphone kasutajatele -  mugav ja lihtne. Kergel viisil saab sisse panna kasutatud energia ning ühtlasi ka tarbidud toidu.
- http://www.sports-tracker.com/ 

Aitäh P'le innustuse eest! Kellelgi veel analoogsed mõtted peaksid olema, siis löö aga julgelt kampa, seltsis segasem. 


Monday, January 9, 2012



Oleme läbi seikluste tagasi oma Melbourne kodus ja hetkel ootan pikisilmi Katit, kes peaks kohe-kohe siia saabuma. 

Kuna tänapäeval on kõik süsteemid elektroonseks ja mugavaks muutunud pole pikka aega piletite väljatrükkimist oluliseks pidanud. Mingil põhjusel printisime sel korral kõik dokumendid ja broneeringud välja. Olime meeldivalt veetnud päeva Milaanos ning kuna Roomas meie järgnevaid pardakaarte välja ei prinditud, siis pidime uuesti check in'i tegema. Preili toksis ja tosksis selle arvuti taga, vahepeal arutas midagi oma ülemusega itaalia keeles ning lõpus selgus tõsiasi, et meie lend Milaanost vahepeatusega Abu Dhabis ei olegi broneeritud kuni Melbournini. Hetkeseisuga läks meie pagas Abu Dhabini  ning ka meie jääksime seal lõksu kuna edasi  broneeringut süsteemis pole. Abu Dhabis aga võib transiittsoonis veeta maksimaalselt 24 tundi. Mis seal siis ikka, seadsime sammud Emiratesi juurest Aliltalia kassa juurde, kelle kaudu broneering tehtud oli. Sellele järgnes veel umbes kolmveerand tundi toksimist, ekraanide põrnitsemist, hulk elavaid itaalia keelseid keskustelusi ning lõpuks ettepanek meid hoopis läbi Hong Kongi Melbourne viia. Lühidalt öeldes tuli välja, et Emirates oli oma lendu 5 minuti võrra edasi lükanud, info ei jõudnud mingil x põhjusel Alitalia süsteemi ja nii me teiselt lennult maha jäimegi. 

Iseenesest meie jaoks oli lõppkokkuvõttes tegemist soodsa lahendusega, kuna Abu Dhabis oleksime pidanud istuma päris mitu tundi transiittsoonis ning uut lendu ootama. Chatay Pacificuga läks lend aga Milaanost välja järgmisel hommikul. Seega vahepeal viidi meid hotelli ning saime end rahulikult enne kahte pikka lendu välja puhata. Siinkohal suured tänud Alitalia kiirele tegutseisele

Kodus oli hea olla, niiet meie jaoks käivitus projekt jõuluks koju 2012. Hoiame teid jooksvalt oma reisimiste ja tegemistega kursis. Aitäh kaunite emotsioonide ja kvaliteetaja eest. Kurb on, et mitte kõike, mis plaanitud oli ei jõudnud korda saata, kuid see viga saab parandatud kui päriselt kodus - mitmekordselt.