Uus-Meremaast veelkord

Kuigi Austraaliat ja Uus-Meremaad tihtipeale pannakse ühte patta ja võrreldakse, siis minu jaoks on tegemist kahe täiesti erineva riigiga. Austraaliast ammutasin ma peaasjalikult erinevaid kogemusi, seiklesin täiesti jaburates paikades ja avastasin enda jaoks palju tundmatut, kuid kui päris aus olla siis, minu süda sinna riiki kindlasti maha ei jäänud. Kui ma peaksin kunagi kusagil mujal elama, siis Uus-Meremaal võiksin seda küll vabalt teha. Mul on kahju, et tegemist on eestlaste jaoks sisuliselt teise maailma otsaga ning siia jõuavad ilmselt võrdlemisi vähesed meist, kuivõrd kohale jõudmine on aega nõudev ja kulukas. Valdav osa kohalikust turismist moodustavadki ilmselt austraallased ja erinevate aasia riikide esindajad.  Eurooplasi, kui nad ei ole just work and holiday'ga siia tulnud, kohtab harva. 

Kuna loodus on hingematvalt kaunis, siis on pidevalt vaatamata külmale tunne, et võtaks koti selga ja läheks 'maid avastama'. Võrreldes Austraaliaga on seda üsna turvaline ka teha, kuna siin puuduvad kõikvõimalikud putu-mutu-mao-tegelased, kes sind kas siis natukene või päris palju vigastada võivad. Suurim jõud on siin loodus ise. Mägedes võib kohati ilm muutuda radikaalselt loetud minutite jooksul ning tihtipeale tuleb erinevatelt loodusradadelt oma võimeid ülehinnanud turiste päästmas käia. Siin on hea hingata! 

Ma isegi kurvastan, et meie lahkumiseni on jäänud sisuliselt loetud nädalapäevad. Katsume võtta senikaua kõike seda külalislahkust ja ilu, mida NZ pakub. Oleme õnnelikud ja naudime iga päeva ja hetke. 

Juunikuus lumi on maas!

Hetkel on meil elu väga põnev, poole hilisõhtu pealt hakkas taevast alla sadama paksu lume/lörtsi segu. Mina kukkusin suurest rõõmust muidugi hüppama, et nii tore lõpuks ometi sajab lund! Ilus ja valge jne. Sel hetkel ei olnud ma veel tudeerinud lume konsistensiga ega ka sellega, mis lumi siinmail kaasa toob. Lühidalt oli eelmisel aastal maha sadanud lumi püsinud 3 päeva, mis halvas kohaliku elu täielikult. See tähendas, et linna ei tulnud sisse midagi ega läinud ka välja. Kõik turistid olid lõksus, kuna lennud ei toimunud. Toit ei jõudnud kohale, kuna teed olid suletud. Inimesed ei saanud tööle, kuna mitmed linnaosad on vähemalt 200m kõrgusel linna südamest jne. 

Kuigi autod ja bussid kasutavad siin suurema lume korral lumekette, puuduvad need paljudel autodel ning suverehv ei võimalda just väga palju. Kell oli võrdlemisi palju, kui me koju tulime, kuid inimesed olid juba praegu püsti seismisega hädas. Õnnestus minulgi ebasobiliku jalatsi tõttu ninali käia. Huvitav saab muidugi siis olema, kui öösel peaks kogu see kupatus ära jäätuma. Hetkel on ilmaennustus veidi ebaselge, osades kohatdes näitab justkui öösel langeks temperatuur -3ni ja osades kohtades paistab +1 jäävat. Samuti pole lennujaama kodulehel infot, kas hommikul esimesed saabuvad lennud peaksid maanduma või mitte. Viimane lend väljus kell 17:00 ja esimene peaks sisse tulema 08:10. 

No ja sellega meie seiklused alles algavad sest kui me koju jõudsime avastasime, et laest tilgub vesi alla. Sellest olen ka varem kirjutanud, et siinne ehituskvaliteet on tihtipeale küsitav. Kuigi maja kus elame on muidu võrdlemisi sooja pidav ja uuemapoolne, siis esialgu tilkus ainult ühest kohast. Hetkel (umbes pool tundi on möödunud) tilgub juba 4st kohast. Ma ei ole päris kindel, kui hästi ma täna öösel magan ja kui turvaliseks ma antud olukorda pean. See läga on võrdlemisi raske, loodan, et konstruktsioon vähemasti vastu peab. Moodsale majale kohaselt on lamekatus. :D

Pole midagi vooderdame voodi coretex jopedega ja katsume end kerra tõmmata. Hoian teid jooksvalt toimuvaga kursis. 

PS antud postitus on sobilik osaliselt üle 80 aastastele (ma ei hakka selle vahemärkuse kohta pikemalt kirjutama, kõik alla 80 aastased võivad vahele jätta selle lause). 

Pingviinide paraad!

Yei, lõpuks ometi lumi!!!!

Pingviinide paraad - just nii võtaks ma kokku meie eilse soorituse ja seda päris mitmel põhjusel. Kui algusest pihta hakata, siis üleeile tekkis Lauril väga ambitsioonikas idee minna Ben Lomondit vallutama. Otsustasime hommikul ilma igaks juhuks üle kontrollida, kuna talv on otsapidi käes ja sademed jms võivad suht loetud minutitega pöörata ilma mägedes pahupidi. 

Egas midagi, ajasime end laupäeva hommikul kell 8 ülesse, tankisime end putru, jogurtit, mett täis ja asusime teele. Ideaalis peaks antud mäe vallutamiseks kuluma kusagil 6-8 tundi ning tõus kokku on 1748 meetrit. Queenstown ise on kusagl 310 meetri peal, seega puhas tõus umbes 1400 meetrit ja kogu kilometraaž umbes 19 km. 

Peaaegu kohal, veel viimased pingutused enne tippu jõudmist. Vahepeal hakkas rada lume alla ära kaduma. 

Aprillist oktoobrini võib olla rada rohke lumevaibaga kaetud, seega tasuks kaasa võtta piisavalt süüa, riideid, juua jms. Iga kord kui me mingit pikemat treki teeme mõtlen, et oh oleks ikka pidanud võtma säärekaitsed kaasa, suvise ilma puhul siis enamasti kas torkiva taimestiku, putukate vms pärast ning talvel saavad sääred lihtsalt märjaks. Igatahes enne, kui Aasiasse suundume tuleks mingid head säärekaitsed ära osta.  

Kuna mul õnnestus oma kaamera maha jätta ja telefoni aku ütles poole peal üles, siis on kõik pildid sel korral Lauri kaamerast. 

Üks variant teekonna alustamiseks Ben Lomandile on Skyline gondola juurest. Tegemist on kohaliku turismiatraktsiooniga, kus  saab 25 dollari eest sõita mäkke, et siis vaadet linnale ja Wakatipule nautida. Samal ajal saab seda tõusu teha ka jala, mis võtab aega umbes 45 minutit. Gondolas on viimane võimalus käia WC ja juua soe kohv. Pärast seda läks rada aga õite huvitavaks. Kogu rada kattis selline jääkiht, mis muutis sellel kõndimise võimatuks. Vahepeal oli küll selline lehm libedal jääl tunne. Mitmel korral olime käpuli, mina kasutasin kõrval kasvavaid põõsaid, et end püsti hoida. Parim strateegia oli kasutada kas lahtisi kive või siis leida tee ääres leidvad põõsad, mis jalga toetaksid. Kuigi meil mõlemal on suht okei saapad oleks selle osa sujuvaks läbimiseks ilmselt vaja olnud naelu. Ma arvan, et selline marujäine lõik kestis umbes 2 kilomeetrit. Pärast seda hakkas rada katma tugevam lumevaip ja kulgemine muutus lihtsamaks. Mida lähemale tipule, seda lumisemaks rada läks, kohati oli lumi põlveni. Suvel on sellevõrra lihtsam, kuid samas ka igavam.

Jäine rada, mis küll pildil ei anna märku oma libedusest. 

Tagasi saabudes kuulsime juba kilomeetrite kauguselt hädist kisa. Laur arvas, et see on kass ja mina arvasin, et lind. Igal juhul mingi aja pärast hakkasid mäenõlvalt paistma jakid ja natukene maad edasi lambad? (õieti ma ei tea, mis loomad need täpselt on. Eeldan, et mingid lambalised? Sõralised igatahes. Issand kui loll ma ikka põllumajanduslikust aspektist olen. Laur pärast juurdlemist pakkus, et mägikitsed). Kui olime natukene maad veel edasi uisutanud tuli metsatukast otse meie suunas väike utt. Ausalt, ta oleks end meiega kaasa sättinud. Igatahes tuli ta mu jalage vahele ja värises seal. Paitamise peale liputas isegi saba. Ma veel pakkusin Laurile nalja viluks, et äkki võtame kaasa aga talle see plaan väga ei meeldinud. Mulle oleks küll koduloom head meelt pakkunud. Ta jooksis mõnda aega veel meile järele, kuid lõpuks andis õnneks alla. Ma loodan, et ta ema teda päriselt maha ei jätnud. 

Ma arvan, et mulle sobiks selline koduloom küll. Kuivõrd ma farminduses nii loll olen, siis ilmselgelt tuleb mingid elukad ükskord endale võtta ja end veidi harida. Kanadele olen ammu juba mõelnud. Siga ja lambad sobiks ka. Lehmade osas ma ei oska veel öelda. 

Igatahes oli väga lahe rada ja kui siiakanti kunagi asja on, siis soovitan soojalt. Ma muidugi ei oska öelda, kui tihedalt seal rändajaid suvisel ajal on, kuid talvel ei olnud seal peale meie mitte kedagi. Pärast maitsesid pitsa ja supermagus kook väga head!

Elamisest talvisel ajal lõunapoolkeral

Vaade meie praeguse elukoha aknast hommikul ja päeval

Enne, kui ma Austraaliasse rändasin, arvasin, et siin pool maakera on koguaeg soe. Päike paistab, palmid sahisevad tuules ja linnud laulavad. Nüüdseks olen aga olnud lõunas kokku 3 talve, enamasti küll üritanud selle eest põgeneda. Uus-Meremaale saabudes aga teadsime, et siin läheb üsna peatselt külmaks. Taaskord olin eksiarvamusel, kui mõtlesin, et juu siin ikka ehituskunst on teistsugune kui Austraalias. Kuna siin sajab lund oluliselt rohkem ning on mägisem maastik ja seetõttu ka temperatuurid madalamad, kui suuremas osas Ozzis. Täitsa blond olen ikka. 

Majad on siin valdavalt kõik ühekordsete akendega ning seina vahel puudub igasugune soojustusmaterjal, seega tunne on nagu oleks kolme põrsakese muinasjutust pärit nuff-nuff'i majja sattunud. Pole harvad korrad, kui hommikul üles ärgates hingeõhk aurab, kuna ruumis on nii külm. Mis puudutab kütmisesse, siis see on veel omakorda täitsa eraldi teadus. Valdavalt köetakse elektriga, mis on teatavasti kallis ning seega üritatakse kütta nii vähe kui võimalik. Osades majades on olemas ka küttekolle, kuid sellisel juhul on tegemist kaminaga, mille korsten läheb otse taevasse. Enamasti on mingil põhjusel ehitatud kolded maja välisseina perimetrisse, mitte keset elamut. Mis on kohalike lahendus külmaprobleemile? Toas käiakse samade riietega ja jalanõudega, millega õues. Ööseti kasutatakse tihtipeale elektriliselt soendatavaid tekke. Kusjuures paljudes elamutes on sarnaselt USAle maas vaip, mida siis keemiliselt parimal juhul kord või kaks aastas puhastatakse. Seega kogu õuest tuppa tassitud mustus istub selle vaiba sees. Naljakas, et mõne nädala möödudes ei olegi enam nii palju külma kontides ja sooja otsimiseks ei pöördu esimesse kohvikusse või raamatukokku. Samas vahepeal oli küll sellise kodutu tunne, et pidevalt otsid kohta, kus ainult saaks sooja. Igal juhul hetkel ootame lund ja naudime vaadet. 

Maaliline Uus-Meremaa

Oleme nüüdseks siin viibinud peaaegu kuu aega. Nagu pealkirjast lugeda võib, siis siin on koguaeg tunne nagu oleks sattunud mõnele eriti õnnestunud postkaardile või maailile. Esimesed päevad ringi sõites oli meil sõna otseses mõttes koguaeg suu ammuli ja selline tunne, et ei ole olemas. Aga näed sa on! Mulle üldiselt ei meeldi võrdlusi teha, kuid kuna Ozzidel (austraallased) ja Kiwidel (uusmeremaalased) on kombeks endeid ikka ühele stardijoonele positsioneerida, siis toon siinkohal mõned mõtted, mis minu peas  ringi keerlevad sel teemal. 

Ma tunnen, et Uus-Meremaal oluliselt paremini, kui Austraalias. Õhk on väga sõbralik kopsudele ja ümbritsev maastik kutsub meelitavalt end avastama. Mõni ime, et siin on tõeline spordiparadiis, kergelt ekstreemspordile spetsialiseerunud. Inimesed on sõbralikud, samas mitte nii ülevoolavalt pealetükkivad ja 'avatud' kui Ozzis.  Põllumajandusprodukte peaasjalikult lambaid ja lehmi, on siin rohkem kui inimesi. Kusjuures kariloomad on tõelised alpinistid ja ei pea paljuks ronida Eesti mõistes ilmatuma suurte 'munamägede' otsa  parema rohulible nimel. 

Laur hoos!

Paar sõna eestlaste lemmik teemast, ilmast ka. Üldiselt põhjasaarel püsib aastaringi ilm veidi soojem, kui  lõunasaarel. Põhjas on mõned üksikud suuremad mäestikud, kus tuleb talvel ka korralikum lumi maha, kuid talverõõmude nautimiseks on lõunasaar täielik paradiis, kus mägesid hakkab katma korralik lumevaip. Sellest tulenevalt asuvad ka suurimad ja ägedamad suusakeskused lõunas, peaasjalikult Wanaka ja Queenstowni ümbruses. Praeguseks on temperatuur langenud juba kusagil +9 kraadini päeval ja ööseti kipub aeg ajalt miinusesse minema, mis paneb omajagu proovile. Nimelt sarnaselt austraallastele ei mõista ka siinsed asukad eriti meie mõistes maju ehitada. Majas on vanast heast muinasjutust tuntud nuff-nuff'i pesade sarnased. Sisuliselt puudub igasugune soojustus, aknad (mida armastatakse ja vaate tõttu on neid enamasti majal palju) on valdavalt kõik ühekordsed, juhul kui majal juhtub olema küttekeha, siis see on eranditult kamin, mis enamasti asub maja perimeetris ja kütab sõna otseses mõttes pilvi. Seega, kui nüüd aus olla, siis sooja ei saa suurt kusagil ning kliima soojenemine on teema sellise massiivse õhku kütmise puhul. Ma ei kujuta ette, mis mahus siin elektrit, puitu ja muid varasid igapäevaselt taevasse lennutatakse. Päris põnev. Esimesed päevad igatahes ma mõtlesin pingsalt, et mina küll sellega toime ei tule, järgmised paar päeva mõtlesin, et peaks emalt villaseis sokke ja kindaid tellima hakkama ning nüüdseks olen harjunud, tarbime päevas paar liitrit teed ja oleme leiutanud kaks väga efektiivset meetodit, kuidas sooja sada: 

- hommikuvõimlemine, vähemasti hetkeks saab sooja sisse ja annab vunki nii palju, et minna hommikukohvi tegema

- kallistamine, väga mõjus. Ainuke jama seisneb selles, et kohe kui kallistamine jätta oled tagasi punktis null

Pole midagi, vähemasti on põnev! Noh ja kui muud ei saa, siis paksem nahk tekib kindlasti. 

Hommik karavanpargis, kus öösel langes temperatuur -3ni, pole vist vaja mainida, et camperis soendus ei töötanud. 

Panen mingil hetkel meie läbitud teekonna ka ülesse. Alustasime lõuna saarelt, liikusime ülesse põhja ning ringiga jälle tagasi. Selleks, et Uus-Meremaaga hästi läbi saada, tasub veidi aega varuda ja kindlasti vähemalt paar nädalat lubada ringi vuramiseks. Mis toidu / ööbimise hinnaskaalat puudutab, siis on see mõneti odavam, kui Austraalias, kuid mitte oluliselt. Natukene mõjutab hooaeg ka. Me tulime parasjagu suve lõpus ja talve hakul, niiet hetkel suusatajaid veel pole ja suvitajad on juba jalga lasknud. Talvehooajale pühendatult ootame hetkel lund Queenstownis ja plaanime mõneks ajaks siia pidama jääda. Mõned kuud ja seejärel hakkab juba tõeline seiklus otsides tagasiteed koju. 

Uus-Meremaa

Oleme nüüd õnnelikult Uus-Meremaal ja esialgu maa veel ei värise. Loodetavasti ei hakka ka värisema. Igatahes läks Austraaliast lahkumine väga õlitatult. Endine korterikaaslane viskas meid lennujaama. Check in's pakkus härrasmees, et kuna Laur on pikk siis võib meid panna lisa jalgaderuumiga istmetele. Käsipagasi kaalumisel olid meil ülekilod, kuid neiu lõi käega ja lasi meid ikkagi 2,5 ülekiloga läbi. Kõik tundus kuidagi liiga hea, et olla tõsi. 

Kuna viimane õhtu läks hoogsalt nagu ikka, siis mina olin jõudnud umbes 2 h tukkuda ja Laur loobus magamisest üldse. Niiet Uus-Meremaale saabudes ununes sootuks, et kotis on kaks õuna. Kõik passikontrollid, viisad ja muud tilu lilud olid tehtud kui jäi veel pagasikontroll. Deklareerisime, et meil on kotis veits šokolaadi ja alkoholi. Mis aga ununes, olid õunad! Olin hommikul kotti pistnud 2 õuna, mille lennukis ära unustasime manustada ja need on ilmselt minu elu kallimad õunad. Ütlesin tolliametnikule, et vabandust une puudusel unustasin need kotti, kuid ei aidanud mingid seletused. Saime kohe riiki siseneds trahvi 400 dollarit. Vot sulle õun! Kui Austraaliasse siseneda, siis on igasugu garantiini silte, prügikaste jne kõik kohad täis, niiet saad kõik ära visata. Christchurchi lennujaamas aga ei märganud ühtegi ning seega ei tulnud ka meelde. Igal juhul edaspidi oleme targemad ja mõtleme mitu korda läbi, mis kott endas sisaldab. Loodetavasti jääb see meie ainukeseks trahviks reisi jooksul, vastasel juhul peame küll eelarvepuudujäägi tõttu varem koju naasema. 

Lõpp hea, kõik hea.