Elamisest talvisel ajal lõunapoolkeral

Vaade meie praeguse elukoha aknast hommikul ja päeval

Enne, kui ma Austraaliasse rändasin, arvasin, et siin pool maakera on koguaeg soe. Päike paistab, palmid sahisevad tuules ja linnud laulavad. Nüüdseks olen aga olnud lõunas kokku 3 talve, enamasti küll üritanud selle eest põgeneda. Uus-Meremaale saabudes aga teadsime, et siin läheb üsna peatselt külmaks. Taaskord olin eksiarvamusel, kui mõtlesin, et juu siin ikka ehituskunst on teistsugune kui Austraalias. Kuna siin sajab lund oluliselt rohkem ning on mägisem maastik ja seetõttu ka temperatuurid madalamad, kui suuremas osas Ozzis. Täitsa blond olen ikka. 

Majad on siin valdavalt kõik ühekordsete akendega ning seina vahel puudub igasugune soojustusmaterjal, seega tunne on nagu oleks kolme põrsakese muinasjutust pärit nuff-nuff'i majja sattunud. Pole harvad korrad, kui hommikul üles ärgates hingeõhk aurab, kuna ruumis on nii külm. Mis puudutab kütmisesse, siis see on veel omakorda täitsa eraldi teadus. Valdavalt köetakse elektriga, mis on teatavasti kallis ning seega üritatakse kütta nii vähe kui võimalik. Osades majades on olemas ka küttekolle, kuid sellisel juhul on tegemist kaminaga, mille korsten läheb otse taevasse. Enamasti on mingil põhjusel ehitatud kolded maja välisseina perimetrisse, mitte keset elamut. Mis on kohalike lahendus külmaprobleemile? Toas käiakse samade riietega ja jalanõudega, millega õues. Ööseti kasutatakse tihtipeale elektriliselt soendatavaid tekke. Kusjuures paljudes elamutes on sarnaselt USAle maas vaip, mida siis keemiliselt parimal juhul kord või kaks aastas puhastatakse. Seega kogu õuest tuppa tassitud mustus istub selle vaiba sees. Naljakas, et mõne nädala möödudes ei olegi enam nii palju külma kontides ja sooja otsimiseks ei pöördu esimesse kohvikusse või raamatukokku. Samas vahepeal oli küll sellise kodutu tunne, et pidevalt otsid kohta, kus ainult saaks sooja. Igal juhul hetkel ootame lund ja naudime vaadet.