Pakkimise rõõm ja vaev!

Heihops!

Kätte on jõudnud meie viimane päev Melbourne'is ja ühtlasi esimene päev uute rännakute alguses. Homme varahommikul lendame Christchurch'i, kus üks mu sõber meid juba koos õlledega ootab. See saab olema vägev algus ja loodetavasti seikluste rohke (pool)aasta. Ausalt mingis mõttes verivorst ja hapukapsas terendavad silme ees. Samas tunneb mu kõht endiselt rõõmu kõikvõimalikest vürtsikatest kooslustest kas siis karri või mõne muu toidu haardes. 

Ma ei osanud arvata, et 2 aastat oma siin veedetud elust on nii kuramuse raske kokku panna. Ausalt! Me oleme ponnistanud 2 päeva jutti ja nüüd on enam vähem kõik kontrolli all. Koju minevad potid pannid ja padajannid (tere tulemast vaidlused maksu- ja tolliametiga - aga sellele katsun hetkel mitte mõelda), Kati saab korraliku 'päranduse', prügikast sai täis, salviation army täieneb ka korraliku kotitäie võrra ning ülejäänu võtame kaenlasse, selga ja jalga. 

Katsume tekitada endale mõistliku interneti ka NZ olemise ajaks ning uue telefoni numbri panen kirja asap. 

Melbourne

Austraalias olen läbivalt pidanud Melbourne oma kodulinnaks, siin on hea olla ja vaatamata ilmale, mis on siin sama tujukas, kui Eestis, tunnen end siin üsna hästi. Varsti on aeg jätta oma siinse koduga hüvasti, mõtlesin, et panen kirja mõned kohad, mida siia sattudes tasuks külastada. Niiet siin on minu hüvastijätu vol 1, pühendusega Melbournele. Kui Melbourne külastada ei plaani, siis võib antud postituse ka mõnuga vahele jätta. :)

Alustada tasuks CBD piirkonnaga ehk siis Central Business District, millega tutvumiseks on abiks kondimootor või siis kui jalad enam ei kanna aitab ka tramm nr 35. Antud liin on mõeldud turistidele, et neile kesklinnas liiklemine lihtsaks ja mugavaks muuta. Trammis on olemas infolehed ning igas peatuses tutvustatakse olulisemaid vaatamisväärsusi. 

Melbourne Tourist Info - asub linna olulisemas kohtumispaigas ning transpordisõlmes ehk Federation Square'l (kindlasti koht, kus tasub korraks aeg maha võtta, maha istuda ja inimesi vaadata). Lisaks sellele on Fed Sq koht, kus peaaegu koguaeg midagi toimub. 

Kohe Federation Sq vastas asub Flinders St Station, üks kahest suurimast rongijaamast. Sealt saab infot kohaliku transpordi, piletite ja hindade kohta. Huvitav fakt antud hoone kohta on, et kui seda ehitama hakati, siis tehti seda raudteetööliste projekti järgi. 

Melbourne ei ole küll parim koht, kus tutvuda Aborigeenide või nende loodud kunstiga, kuid kui minna Fed Sq treppidest alla Yarra jõe poole on loodud väikene teemapark väljapaneku ja väikese tutvustusega. Ühtlasi on Yarra jõe ümbrus kant, mille kaldal tasuks kindlasti teha jalutuskäik. 

Melbourne kaks suuremat ja esinduslikumat kaubamaja Myer ja David Jones asuvad Bourke Streetil. Võrreldavad ilmselt Eestis Stockmanniga. David Jonesi kaubamaja toidumaailmast leiab kvaliteetset ja veidi kallimat toidukraami, samuti üsna head take away toitu. 

Kui sukelduda CBD'sse, siis kindlasti tasub kiigata väikestesse (umb)tänavatesse, mis tihtipeale peidavad endas toredaid väikesi poekesi või kohvikuid. Lisaks sellele on CBD's küllaltki laialdane tänavakunsti näitus, mis täieneb ja muutub pidevalt. Osad graffitid on linna poolt tellitud ning mitmed tööd on peidetud turundusprojektid. On, mida vaadata. 

Kui otsida häid gulinaarseid elamusi, siis tasub esmalt sukelduda Flinders Lane'le, kus asub mitmeid erinevaid ja põnevaid söögikohti. 

Kesklinnas toidu ostmiseks ja melu nautimiseks on parim koht Queen Wictoria Market, kus toimuvad suvehooajal ka ööturud. Tihtipeale kahjuks hullult ülerahvastatud. 

Collins St on suurim ja esinduslikeim poodlemistänav. Kui mööda Collinsi tänavat ülesmäge liikuda, siis jõuab Viktooria osariigi Parlamendi Hooneni, mida on võimalik ka tavakülastajal väisata. 

Tasub kiigata ka lehele http://www.visitmelbourne.com/ , kust leiab viiteid toimuvate ürituste kohta ning infot, kuhu minna, mida teha. 

Heietused

Minu Ozistanis saabumisest möödub kohe-kohe kaks aastat. Tundub pisut uskumatu, et umbes samal ajal kaks aastat tagasi mõtlesin ma tundmatuse peale, muretsesin rohkem kui tarvis oleks olnud ja valmistusin n-ö pea ees vette hüppama. Hetkel on jäänud veel loetud päevad kuniks oma elu ja asjad siin kokku pakime ja  uutele seiklustele rändame. Tulevikust räägin lähiajal pikemalt. Igal juhul nagu näha juuresolevalt pildilt oleme me valmis lendama. 

Õnnelikult, kaugele!

Nii palju siis sissejuhatuseks. Tegelikult tahtsin ma teha otsa lahti ja hakata kirjutama kõigest sellest, mis on põnev ja tegemist väärt meie siinses kodulinnas ehk siis Melbourne'is ja selle lähiümbruses. Creat Ocean Roadist olen ma juba varasemalt kirjutanud, samuti Philip Islandist. Mõlema koha puhul on vajalik auto olemasolu või siis rent. Samas on aga ka palju väga ägedaid ja külastamisväärt kohti, mis on linna lähedal ning kuhu jõuab edukalt ühistranspordiga. Niisiis võtsime ette käigu Brighton Beachile, mis peaasjalikult on kuulus oma värviliste kuuride poolest. 

Selleks, et jõuda Brighton Beachi tuleb Flinders Stationist istuda rongile suunaga Sandringhami. Rongisõit kestab umbes 20-25 minutit, seejärel väike jalutuskäik läbi kohaliku asula ning voila. Kuna siin on algamas sügis ja ilmad on kergelt tuuliseks ning tujukaks muutunud, siis oli rand peaaegu inimtühi. Mõnus vaikus, mida saatmas aeg ajalt tiibu ripsutavad kajakad. Ma isegi ei kujuta ette, kas ma oleksin seal olemist nautinud keset hooaega - ilmselt mitte. Kõik oli perfektne. 

Hästi läheb

Foto: Laur

Ausalt öeldes pole pikka aega olnud põhjust kirjutada, seda lihtsalt põhjusel, et läheb väga hästi. Kõik on vinks vonks ja suuremate ettevõtmiste nimel käib tõsisem planeerimine. Ausalt, mulle meeldib planeerida, mõelda, organiseerida ja mis iganes asju ajada. Ma võiks seda koguaeg teha ja kui mul parasjagu midagi käsil pole, siis mul hakkab igav. 

Igav -  mitte just kuigi hea variant. Kokkuvõttes hetkel väga igav pole ja kui aeg küps, siis kirjutan siia oma pikaajalise planeerimise tulemusest. Hetkel aga nautige talveilma, laske liugu ja ajage meid kadedusest roheliseks. Vastlakukleid küll tegin aga liug tuleb kunagi hiljem. 

Oleme läbi seikluste tagasi oma Melbourne kodus ja hetkel ootan pikisilmi Katit, kes peaks kohe-kohe siia saabuma. 

Kuna tänapäeval on kõik süsteemid elektroonseks ja mugavaks muutunud pole pikka aega piletite väljatrükkimist oluliseks pidanud. Mingil põhjusel printisime sel korral kõik dokumendid ja broneeringud välja. Olime meeldivalt veetnud päeva Milaanos ning kuna Roomas meie järgnevaid pardakaarte välja ei prinditud, siis pidime uuesti check in'i tegema. Preili toksis ja tosksis selle arvuti taga, vahepeal arutas midagi oma ülemusega itaalia keeles ning lõpus selgus tõsiasi, et meie lend Milaanost vahepeatusega Abu Dhabis ei olegi broneeritud kuni Melbournini. Hetkeseisuga läks meie pagas Abu Dhabini  ning ka meie jääksime seal lõksu kuna edasi  broneeringut süsteemis pole. Abu Dhabis aga võib transiittsoonis veeta maksimaalselt 24 tundi. Mis seal siis ikka, seadsime sammud Emiratesi juurest Aliltalia kassa juurde, kelle kaudu broneering tehtud oli. Sellele järgnes veel umbes kolmveerand tundi toksimist, ekraanide põrnitsemist, hulk elavaid itaalia keelseid keskustelusi ning lõpuks ettepanek meid hoopis läbi Hong Kongi Melbourne viia. Lühidalt öeldes tuli välja, et Emirates oli oma lendu 5 minuti võrra edasi lükanud, info ei jõudnud mingil x põhjusel Alitalia süsteemi ja nii me teiselt lennult maha jäimegi. 

Iseenesest meie jaoks oli lõppkokkuvõttes tegemist soodsa lahendusega, kuna Abu Dhabis oleksime pidanud istuma päris mitu tundi transiittsoonis ning uut lendu ootama. Chatay Pacificuga läks lend aga Milaanost välja järgmisel hommikul. Seega vahepeal viidi meid hotelli ning saime end rahulikult enne kahte pikka lendu välja puhata. Siinkohal suured tänud Alitalia kiirele tegutseisele

Kodus oli hea olla, niiet meie jaoks käivitus projekt jõuluks koju 2012. Hoiame teid jooksvalt oma reisimiste ja tegemistega kursis. Aitäh kaunite emotsioonide ja kvaliteetaja eest. Kurb on, et mitte kõike, mis plaanitud oli ei jõudnud korda saata, kuid see viga saab parandatud kui päriselt kodus - mitmekordselt. 

Kodu

Ausalt ma peaaegu, et sügelen hetkel suurest reisiärevusest. Sisuliselt on jäänud veel täpselt kaks päeva enne, kui hakkame lendama kodu poole. Sedakorda tuleb tiir üsna korralik ja kohale jõuame väikese vahepeatuse järel Itaalias alles 19ndal 2 paiku. Loodetavasti ükski lend ei hiline ning suur jõuluhullus lennujaamades pole veel pihta hakanud. Ma olen Austraalia ja Eest vahet lendamise osas mõnes mõttes eriline entusiast, kuna pooleteise aasta jooksul saab nüüd olema kolmas kord. Pole veel kohanud siin rändavat inimest, kes nii tihti kodu vahet oleks käinud. 

Ühesõnaga, paluks lund ja hapukapsast. 

Kohtumiseni varsti!

Eestlastest

Täna on taevas hall ja vihma karabiseb akna taga, tunne on täitsa nagu kodus. Viimasel ajal olen hakanud veidi mõtlema maailmas ringi rändavate ja emigreerunud eestlaste peale. Käisin paar päeva tagasi Melbourne Eesti Maja poolt korraldatud bussiekskursioonil. Sõistime nii tunnikese kaugusel asuvasse Geelongi, mis asub kohe Melbourne külje all, käisime paadiga lahel, lõunat söömas ning muuseumis. Väga vahva oli saada päevaks linnast välja ning ennast tuulutada. 

Mind pani imestama, et vaatamata sellele, et viimastel aastatel on Austraaliasse rändama asunud või kolinud suur hulk eestlasi koosnes reisigrupp peaasjalikult ainult vaenmast generatsioonist ehk siis eestlastest, kes siia emigreerusid II MS ajal. Mis on saanud järeltulevatest põlvedest ja kus on noored, kes seda organisatsiooni edasi viiks? 

Minu siin oldud aja jooksul on mul olnud 2 ülemust, kes on Eesti juurtega, mõlemad teadlikud oma päritolust, kuid omamata mingit kultuurilist või keelelist tausta. Üks neist on Eestis paar korda käinud, teisel puudub üldse igasugune huvi. Kas ja kui kiiresti kaovad meie juured võõras kultuuriruumis ning mis on selle põhjustajaks? Ma tõttöelda ei kujuta ette, et kasvatades ülesse lapsi kusagil väljaspool Eestit teeksin seda ainult kohalikus keeles ning traditsioonides. 

Järgmine üritus on Melbourne Eesti Majas 11. detsembril, kui toimub kohalik jõulupidu. Hea on koos olla, rääkida eesti keelt, kuulata rahvuslikku muusikat ja süüa verivorsti. Veri on paksem kui vesi. Ma olen tulihingeline patrioot ja jään selleks elu lõpuni. Mida kauem ma kodust ära olen, seda olulisemaks rahvuslik pärand muutub ja seda suuremaks koduigatsus kasvab. Laias laastus on elu igal pool maailmas ühesugune - ringiratast töö, kodu ja puhkehetk. Avastamist väärt, kuid lõpuks leiad selle miski ikka oma lähedaste ja kodulõhna juures. 

Tervisest

Tervis on meie kõige kallim vara ja kui kusagilt miskit logisema hakkab muutub reisimine või võõrsil olek üsna ebamugavaks. Endalegi märkamatult olen pea poolteist aastat kodust eemal viibinud ning selle ajaga on tekkinud mõningased kokkupuuted Austraalia meditsiinisüsteemiga. Panen paar rida kirja ehk läheb kellelgi tulevikus seda infot ka tarvis. 

Keksmiselt maksab üks perearsti visiit 60-90 dollari vahele, sellele lisanduvad vajalikud analüüsid, retseptid jne. Kui tegemist on kiireloomulise probleemiga, siis tasub arvestada, et kiirabisse pöördumisel maksab pelgalt arsti nägemine alates mõnisada dollarit + kõik vajalikud analüüsid ja protseduurid. Olen ühel korral üritanud erakorralisse pöörduda, kuid sosistades andis kiirabi vastuvõtu tädi märku, et oluliselt odavam ning ka ajaliselt efektiivsem on minna eraarsti vastuvõtule. Tihti on erakorralistes vastuvõttudes ooteajad väga pikad, kui käsi just kaelas ei ripu vms kiireloomulist pole võib kuluda vähemalt 5-6 tundi enne kui arsti õnnestub kohata. 

Umbes nädal tagasi pidin suuremat sorti lõuavalu tõttu pöörduma hambaarstile. Uurimise ja puurimise tulemusena selgus, et minu esihammas vajaks juureravi ning mind suunati eraldi spetsialisti poole. Etteruttavalt, hambaravi Austraalias on võrdlemisi kallis. Enamus Eestis olevaid kindlustusfirmasid ei kata hambaravi kulusid või teevad seda teatud summa ulatuses. Vastuvõtt ilma eriliste protseduurideta algab umbes 100 dollarist ning läheb sealt riburadapidi ülespoole. Esihamba parandamisele tehti ka hinnapakkumine, juurekanali ravi + ajutine täidis maksaks 2200 dollarit. Noh ja sellele muidugi lisandub uue püsiva täidise panemine. :)

Hetkel olen õnnelik, et koju tulek on ukse ees. Tarbin antibiootikume, pean valuga endiselt sisemist heitlust ja ootan kohtumist oma armsa koduse hambaarstiga. Kui kojutulek poleks nii lähedal, siis ilmselt siirduks Aasiasse, peaks ka koos lennupiletitega siiski odavam tulema. 

Tere tulemast Movember

November toob Austraalias kaasa endaga Movembri. Lisainfot ettevõtmise kohta leiab siit. Tegemist siis heategevusprojektiga, mille käigus mehed üksteise võidu endale vuntse kasvatavad ning mille eesmärk on pöörata tähelepanu meeste tervisele. Ma ei ole varasemalt sellest projektist enne Austraaliasse saabumist kuulnud, kuid siin on osavõtt küll üsna suur, niiet kuu lõpuks võib kohata suures koguses vuntse. :)

Lisaks sai just just läbi Melbourne Cup ja sellega kaasnevad pidustused. Kui Austraaliasse tulla, siis tasuks kindlasti vähemasti korra minna race'le, et osa saada ühest suurimast siinse spordi ja sotsiaalelu vormist. Kogu see garderoobi virrvarr, suured panused ja ojadena voolav alkohol on nähtus omaette. Melbourne Cup on omalaadsete seast suurim ning kestab igal aastal kokku 4 päeva järjest. Suurim ja olulisim on Cup Day, mille puhuks on Melbournes suisa vaba päev ning slogan on, et "The race that stops the nation". Lisainfot leiab siit.

Üldiselt saabub meil siin kevad ja vaikselt hakkab ilm ilusaks minema. Loodetavasti tuleb pisut päikeserohkem kui eelmisel aastal. :)

Reisides kohtab nii mõndagi..

Neljapäevane koogirännak viis meid Tirimasuni. 

Ma pole kuigi kindel, et kondiiter seda kooki küpsetades Eestile mõetles. Võimalik, et päris Tiramisu ei tulnud välja, niiet Tirimasu ajas asja ära.

Säästu Tiramisu raskel ajal ikka abiks :)

Ping, pong, igav on...

Ma avastasin endale uue hobi, mida mõtlesin oma suure ahvivaimustuse juures ka teiega jagada. Nimelt, kuna ma teatavasti olen hetkel töötu, siis minu rahutu hing ei lase niisama kodus passida ja oodata hetke, millal on aeg tagasi tööle naasta. Selle asemel, siis olen endale kõikvõimalikke tegevusi hakanud välja nuputama. Juhuslikult kodu lähedal ringi luusides jäi ühe joogastuudio pakkumine silme ette, mis tundus nii arulagedalt soodne, niiet eile hommikul ajasin oma trenfunksi riided selga ja läksin kohale.  Tegemist on birkham yoga'ga. Googeldasin, paistab, et Eestis seda veel harrastada ei saa. Ilmselt seetõttu, et keegi pole tahtnud investeerida, ruumi, mis oleks stabiilselt 40 kraadise temperatuuriga. Loodetavasti jõuab varem või hiljem meile ka. Kuna tund kestab 1,5h ja ruum on KUUM, siis vee hulk, mis kehast väljub on meeletu. Kui kuumaga on head suhted ja jooga ka meeldib, siis soovitan soojalt. Võtab korralikult läbi. 

Mis aga puudutab töö otsimist suures linnas, siis tuleb varuda aega ja kannatust. Uurida ja puurida erinevaid veebe, kus erinevaid töökuulutusi tuhandete viisi. Saata hulgem CV'sid ning loota, et mõnes kohas sinu oma selle 10% hulka satub, mis screeningu staadiumisse jõuab. Lühidalt suurem osa ettevõtteid kasutab siin agentuuride abi ning kogu töölevärbamine käib läbi nende. Teine variant on see, et otsitakse ajutise lepinguga töötajaid ning sellisel juhul on nö professionaalsed rendi firmad, kes sinu palgast lõviosa napsavad ning sind mingiks x ajaks tööle rakendavad, suhteliselt ebamõistlike tingimustega. Samas vahetevahel võib sellest kasu olla, et nö jalga ukse vahele saada. Loomulikult sõltub kõik sellest, millist tööd otsida. Kui soov, minna ntx baari/restosse  vms tööle, siis tuleks lihstalt CV'd näppu võtta ja meelepärased kohad läbi käia. Üldiselt hospitality töö otsimiseks on praegu parim aeg, kuna hooaeg on kohe kohe algamas ning suur suvi tulemas. Kontoritööd seevastu hakkavad jõudma omadega hapukurgihooaega, jõulu, koolivaheaeg ja puhkused ees. 

Egas midagi, pikka meelt mulle ja uute seiklusteni!

Life full of suprises!

Viimane päev oma koduses kajutis.

Mõtlesin, et annan siia kanalisse ka märku, et olen elus, terve ja õnnelik. Austraalia on täis üllatusi ja erinevatel põhjustel saab minu mere karjäär läbi. Peaksin küll veel 1,5 kuud transporti tegema, kuid otsustasin loobuda ning eile maandusin korraliku tormi saatel tagasi Melbourne. Kuna Laur siin õnnelik oma tegemistega, siis katsun endale ka mingi rakenduse leida. Esialgu aga plaanis veidi puhata, kuna selle aasta hooaeg oli päris kurnav. Rehkendasin just ükspäev, et 2 aasta jooksul kokku olen merel viibinud 277 päeva. Harvestist kirjutan lähipäevil eraldi postituse.

Darwinist Melbourne maabumine oli selline löök, et ma siiamani uimane ja kui ma oleks multifilmi tegelane, siis hetkel pöörleksid silmad ringe tehes ilmatu kiirusega ning linnud lendaksid ümber pea. Noh teate küll, kuidas oimetut olendit multikates tavaliselt kujutatakse. Olles eemal igasugusest reaalsusest ja kulgedes rutiinis on infoküllus, rahvahulk sinu ümber ning kogu meedia hetkega küllast. Lisaks on Dwn oma laid back & easy going olemisega täielik vastand Melbournele. Seega, aklimatiseerun, muutun taaskord inimeseks ja siis juba uued teated vihmasest, kuid siiski südant soojendavast kodulinnast.

Melbourne Aquarium

Kui Melbourne sattuda, siis võiks sellesse imelisse veemailma korraks sisse astuda küll. Vaatamata sellele, et mul mereelu pidevalt käega katsutavas kauguses on ja kõikvõimalikke vähem ja rohkem kummalisi elukaid õnnestub kohtuda oli Melbourne akvaariumis ikkagi ääretult põnev.

Kuna nett on nii kohutavalt vilets, siis ei õnnestu rohkem pilte lisada, niiet tuleb ikka ise kaema tulla. :)

Puhkus

Käisin vahepeal suptsi kaheks päevaks Melbournes. Ei väsi kordamast - ma armastan seda linna! Eales pole olnud ükski sprintpuhkus nii hingekosutav. Loomulikult on suurim roll sellest koos oldud aeg Lauriga. Hetkel lendan taaskord tagasi Broome. Mingi valemiga viimasel ajal kõik lennud hilinevad, niiet istun Melbourne lennujaamas, naudin kohvi ning vaatan saabuvaid ja lahkuvaid lende. Hirmus põnev. Mulle on alati meeldinud, kui lennujaama ootesaalide suured aknad avanevad stardikoridoridele. Varsti olen jälle tagasi, praegu aga tagasi seiklustele avamerel.

Hinges valitseb rahu ning üllatus, üllatus - ma olen õnnelik. Aitäh, et sain oma õnnejoovastust teiega jagada.

S*** p2ev!

T2na ei ole minu p2ev. L2ksin hommikul t88le, tuli v2lja, et polegi vahetust. Keegi oli kala teinud ja mitte teavitanud sellest. No heakene kyll, m6tlesime Avega siis randa minna. K6ik oli kaunis selle hetkeni, kui rannast naasesime ja trammijuht t2iega autosse sisse s6itis, mis omakorda rammis j2rgmist autot ja kuna tramm pidama ei saanud s6itis veel kolmanda auto peegli maha. Korralik rappumine ja myrin oli. NO mis seal siis ikka. Elu ja tervise juures, j2relikult k5ik h2sti.

Tulin tagasi meie elukohta ja m6tlesin, et jagan oma suurep2raseid elamusi ning piilun k2be internetti. Noh aga minu suureks avastuseks polnud laua peal enam midagi, millega internetti piiluda. Tyhjus. Niiet mingil viisil olid kahesest toast, kus ainult mina ja Laur, jalutama l2inud meie l2pakas, laadija ja iPod. Peetis yhes6naga. Ma pole m6nda aega teinud backuppi ka, niiet fotod vist suurim varandus mis l2ks. Yhes6naga, kui te nyyd m6nda aega meist ei kuule, siis meiega on k6ik korras ja seniks kuniks uut arvutit, interneti pulka jms soetada ei suuda palju netti ei satu.

Confest

Parem hilja kui mittekunagi. Aastavahetuse veetsime tänu Katrinile, kes meid otsapidi sellele üritusele vedas Confestil vabatahtlikena. Ma väga pikalt ajalool ja sissejuhatusel ei peatu, kellel suuremat huvi pakub, siis Wikipedia aitab alati http://en.wikipedia.org/wiki/Confest . Ma ei oska seda kutsuda muuks, kui suureks iseorganiseeruvaks vabameelseks hipifestivaliks, ilmselt on see esimene omalaadsete seas, mida elu jooksul külastatud. Seltskond, kes seal nädala jooksul viibib on ääretult kirju kontorirottidest kuni nudistideni. Riided on kogu festivali jooksul vaba valik, seega võivad kõik seal olla just nii nagu neile meeldib või mugav tundub.

Meie roll vabatahtlikena oli üsna lihtne, tegeleda mõni tund päeva jooksul infotelgis inimeste nõustamisega ja vahetevahel jooksvaid ülesandeid täita. Ülejäänud aja võtsime vabalt, külastasime erinevaid töötubasid ja chillisime. Töötubasid kokku on ~800 ning käsitlevad teemasid joogast kuni moeni. Igal külastajal on võimalus spontaanselt oma töötuba teha ning seetõttu valitseb kogu üritusel mõnus kulgemine. Osad ettevõtmised on nii spontaansed, et lihtsalt juhtuvad.

´

Ma ausalt öeldes ei mäleta, millal ma viimati telgis elasin, üle pika aja igal juhul ostsime endale telgi ning tegime sissejuhatuse Tasmaaniasse minekuks. Igal õhtul umbes 8 paiku muutus olukord nii hulluks, et ainuke mõistlik koht, kuhu sääskede eest peitu pugeda oli telk. Laur muidugi oli supermees ja 'unustas' paar korda sääsetõrje vahendit peale panna, tulemuseks oli kärnkonna taoline nahk hullu lööbega, mis vaatamata ravile püsis pea 2 nädalat. Tasub ettevaatlik olla, üledoos võib üsma halvasti lõppeda. Kratsimise vastu müüakse siin Clamine http://en.wikipedia.org/wiki/Calamine , mis tõepoolest aitab. Tasub ilmselt kunagi paar purki ka Eestisse tassida.

<

Üritus päris ilma probleemideta ei laabunud, ilmselt andsid saabuvad üleujutused juba siis märku. Jõesäng, kus üritust peeti ajas pidevalt üle ning tõusis ööpäeva jooksul jõudsalt. Poisid ehitasid pea iga päev uusi tamme, et pealetungi veidi edasi lükata. Lisaks läks suure kuumuse tõttu (päeval küündis temperatuur 46 kraadini) liikvele ka väikene tulekahju, mis küll õnneks suudeti kohe kontrolli alla saada. Sellises kuumas võib väikesest sädemest tekkida paksu pahandust, seda enam, et kohati oli tuul üsna raevukas.

Lisaks kõigele muule sai mõnuleda mudavannis, käia saunas, teha kehamaalinguid jnejnejne. Saun on Austraalias mõnus luksus. Aastavahetus tuli meil sel aastal jões tähistaeva all mõnuledes.

Kuna mul enam fotoaparaati pole, siis kõik pildid pärinevad Lauri kaamerast.

Kinnisvaras

Viimased nädalad on olnud võrdlemisi pingelised. Paistab, et ainuke asi, mis siinmail mulle üldse stressi tekitada suudab on elukoht. Kõik, kes plaanivad tulla Austraaliasse mingite suurürituste ajaks nagu näiteks Melbourne Cup, Melbourne Open, varsti algav F1 jne peaks oma öömaja broneerima aegsasti. Üritasime küll tükk aega ka leida korterit, kuid edutute otsingute tagajärjel maandusime Ave ja Erkki turvaliselt diivanilt 12 inimese dormi. Mulle paistab, et 2 ööd on täpselt maksimum, mida ma suudaks 10 ülejäänud inimesega ühte ruumi jagada. Õnneks tuli Flindersi backeri juhataja meile vastu ja pakkus 2 inimese tuba dormi asemel. Niiet ma oleme õnnesees ja nüüdest taaskord inimlikes elutingimustes. Enamasti hakkavad 2 inimese dormide hinnad 89 dollarist kuumal hooajal, seega üsna kulukas ettevõtmine ja hotellid on veel kaugemal oma hinnaklassis. Meile pakuti võimalust elada sama hinnaga mis 12 inimese dormis. Niiet Austraalias tasub läbirääkimisi pidada ning oma soove avaldada. Täna öösel ehk õnnestub iasegi magada :)

Muus osas elu-olu on üsna rahulik, kuna Kaia enam ei mängi, siis tennist vaatama pole enam asja. Samas õnnestus end sinna tööle sebida, niiet terve järgmine nädal möödub tennisel. Kui juhtumisi tennise ajal siia peaks sattuma, siis soovitan soojalt. Väga hästi korraldatud üritus ning esimese nädala jooksul on lausa super odavad piletid. Päeva perepilet, mida meie kasutasime maksab 4 inimesele kokku 80 dollarit. 1 päeva pilet muidu on vist 28 dollairt. Päevapilet tagab sissepääsu enamus mängudele va paar staadionit, mis nõuavad lisapileti olemasolu. Järgmisest nädalast kui algavad finaalmängud, lähevad hinnad lakke.

Ilmad on Melbournes endiselt väga muutlikud, kuid annab lootust, et suvi lõpuks ometi piilub pilve tagant ning läheb soojemaks. Eile üritasime randa minna, 15 minutit oli kõik kaunis ja siis hakkas pihta terav liivatorm, mis muutis pikema lebotamise võimatuks. Hetkel vist isegi eelistaks korralikku talveilma, kuigi ma mõistan et kodus on sellest kõigil kõriauguni.

foto: Laur Laanemaa

Enne, kui me pikemaks ajaks jälle ära kaome teen mõned vahepostitused eluolust. Nimelt plaanime aastavahetuseks minna vabatahtlikeks Confestile. Pikalt ei hakka sellel teemal sissejuhatust ja tutvustust tegema, lugege parem ise wikipediast. Katsun pigem hiljem korralikku ülevaate teha, kuidas oli jne. Igatahes hetkeseisuga oleme telgis metsavahel ajavahemikul 29.12-02.01. Pärast seda korraks jälle tagasi Melbourne ja otse edasi Tasmaaniasse, kus viibime 03.01-11.01, sealt tuleme samuti tagasi Melbourne ning edasised plaanid on esialgu lahtised. Eks me vast uuesti teele asu, iseasi kuidas ja mis suunas.

Viimased nädalad on olnud üsna meeleolukad, lisaks suurematsorti töötamisele oleme käinud meeltt lahutamas. Eile toimus meie ühe töökoha (hetkeseisuga olen mina arvel 4's kohas ja Laur 3's) jõulupidu. Fortuuna naeratas meile, nimelt on üheks Ozzi jõulupidude traditsiooniks loterii. Mina võitsin korraliku pudeli valget veini, millele jõuludel päkad silma ajame ja kui tõmmati õhtu viimaseid loose, naeratas õnn ka Laurile: saame veeta öö Melbourne'i Hilton on Park'is. Kujutate ette, korralikus voodis, padja ning tekiga ja väärt hommikusöögiga. Ei saa kurta, me oleme tõeliselt õnnelikud.

Täna tegime kaks portsu piparkoogitainast ja hetkel Laur valmistab voodiserval konservipurkidest piparkoogivorme :D No kui muud moodi see jõulu tunne sisse ei tule, siis peab ikka ise veidi kaasa aitama. 24. detsembri veedame suurema seltskonnaga jõulupeol.

xmas

Täna saime esimese jõulukingi, mille kodused teele olid pannud. Ausalt, mul pole siiamaani veel jõulutunnet, kuigi linn on plastikkuuski täis ning suured värvilised lipudki Christmas tekstiga levhivad igal pool. Paari nö päris kuuske olen ka näinud, lõhn polnud päris kodune aga meele tegi rõõmsaks küll. Mul on selline tunne, et rohkem küll neid jõule sooja päikese käes ei tule. Kogemus käes, aitab küll :)

Austraalia jõulutraditsioonid erinevad mõneti meie omast. Kuna siin on suur suvi, päike paistab ja paljud lähevad puhkustele, siis enamasti jõululaupäev grillitakse pere / sõprade ringis. On ka peresid, kes peavad pühi inglise tradistioonide järgi, valmistavad kas jõulusinki või hane ning kõike muud sinna juurde kuuluvat. Jõuluvanale jäetakse piima ja küpsiseid ning oodatakse siis kinke puu alla. Eks kindlasti nii palju kui on erinevaid peresid on ka erinevaid tradistioone. Valdav paistab siiski olevat grillimise tava. Magusa poolest on kõige levinum jõulupuding, mida valmisatakse kõikvõimalikes erinevates versioonides. Katsun mingi hetk selle ise ka ära katsetada. Lapsed siinpool maakera jõuluvanale salmi või laulu ette ei kanna, kink kätte ja sups valmis.

Ei tasu ära kohkuda, kui Austraalias mõnele jõulupeole sattuda ning laualt suure paberist kommi leiad, mida kõik agaralt üksteise võidu tirima hakkavad ning praksudes sealt nö üllatused älja lendavad. Enamasti sisaldavad need bonbon'id nagu neid kutsutakse kõikvõimalikku üllatusmuna laadset nänni, lisaks ühte paberilipakat naljaka ütluse või õnnelausega ning kilest värvilist krooni. Esimest korda nägin seda ühel seenioride jõulupeol, pidasin vanainimeste meelelahutuseks, kuid reaalselt panevad ka firmade tippjuhid endlae plastikust krooni pähe ja elu on lill :)

Ausalt esialgu oli see veidi veider. Üks ozzi selgitas, et tegemist lihtsalt vana tavaga, mis kõigile rõõmu pakub.

Käisime Eesti Majas jõululõunal, millel sedakorda osales ligi 200 inimest. Nii tore oli eestikeelseid laule kuulata, verivorsti ja hapukapsast süüa ning hetkeks unustada, et kõik see mis on nii hinges on kaugel kaugel. Ausalt, pisar tuli silma ja hetkeks hakkas kurb. Igatsen pere ja sõprade järele. Järgmisel aastal hapukapsad õllega, kodus!

Kaunist jõuluaega kõigile :)

Transport

Melbourne transpordis on minu kogemustel taksondus üks nõrgemaid lülisid. Kui senini igal pool mujal on taksod usaldusväärsed, kiired ja stabiilsed, siis siin ei või iial teada, mille otsa komistad. Paaril korral kiirelt tööle jõudmiseks olen proovinud ja senini pole veel kordagi õigeks ajaks jõudnud, ka piisava ajavaruga. Olen tellinund taksod alati teatud kellaajaks maja ette, ühel korral väidetavalt taksojuht lahkus, kuna ei näinud mind. Minu järelpärimise peale öeldi, et saadavad juhi tagasi. 10 minuti jooksul ei olnud ei vana juhti, uut taksot ega ka mingit tagasisidet. Helistan veel kaks korda enne kui lõpuks takso sain. Täna hommikul teli takso lihtsalt elegantse hilinemisega 12 minutit hiljem, kui oli palutud. Ühel korral viskas autojuht mind keset tänavat öihtsalt välja, kuna ei saanud varem aru, et soovin enne sihtpunkti jõudmist sularaha võtta ning kuna tal enam aega polnud, et automaadi juurde sõita siis teatas, et temal aega pole ja nägemist. Lisainfoks veel nii palju, et kui siin takso ette tellida siis lisandub taudes 2 dollarit läbitud tariifile. Tänavalt on tihtipeale aga veel keerulisem taksot saada kui tellides, eriti nädalavahetuse õhtutel.

Paistab, et Austraalias on taksoäri üsna kontrollitud ning väga suurt konkurentsi pole ning esineb paar kolm firmat. Kui aja peale minek, siis tramm ja rong aitavad kõige paremini :)