Filipiinid

L2hen nyyd oma postitustes veidi ajast tagasi ja alustan Filipiinidest. Katsun ajapikku panna ka m6ned postitused toidu jms kohta Pipardavasse.

Filipiinid on kindlasti üks omanäolisemaid riike, mis laiub üle 7300 saare. Tulenevalt varasemast ajaloost on siin tugevad Hispaania mõjutused, kuid samal ajal liigub aeg edasi filipiinode võrdlemisi aeglases ja kohati kõrvalt vaatajale kaootilises rütmis. Meie jaoks oli Filipiinidel käik planeeritud aklimatiseerumiseks, et tulla Uus-Meremaa talvest Aasia lainele, viia keha samasse rütmi kuumaga ning kõht harjutada teistlaadi bakteeriaga. Kuna siin on käimas veel korralik mussooni hooaeg, siis valisime oma peatuspaigaks Palawani saare, kus oli lootus ilusamale ilmale. 

Esmalt maandusime Manilas,  linn mis on kõrvaltvaataja jaoks korralik segasummasuvila. Kuivõrd ajaloo käigus on olnud mitmeid suuremaid lahinguid, siis väike olemasolev vanalinn on suuresti uuesti ülesse ehitatud. Metropol on läbisegi slummidega ning suur osa inimesi, nende hulgas lapsi, elab tänaval või siis käepärasest (papist, plastikust jms) ehitatud onnides. Kohalike väitel pidi olema inimkaubandus probleemiks olema peamiselt pealinnas. Kui veidi Manila kohta lugeda, siis suurem osa turiste lahkub sealt esimesel võimalusel. Kui nüüd päris aus olla, siis ei saa seda otsust ette heita. Viibisime Manilas kokku kaks päeva ning selle aja jooksul jäi õhku, mida hingata üsna väheseks. Liiklus on ilmselt kogu Filipiinidel kaboom, pigem aeglane, kuid hetktiline. Läbisegi sõidavad lugematud mootorrattad, kolmrattad (mis sisuliselt äthendab mootorratast, kuhu peale on ehitatud nö kuut, mis võimaldab vedada veel 2-…. (maksimum mis ma näinud olen siis 7 reisijat), jeepney'd ehk siis pisut pikaks venitatud marsad, mille tagumine osa on lahti ja kust seismise ajal hüppavad välja ja peale reisijad, täissuuruses bussid, kaubaautod, mõned eraautod jne. Ühesõnaga kõik, mida on võimalik ette kujutada. Välisvaatluse põhjal tundub, et tehniliselt ei tohiks umbes 80% teedel liikuvatest sõidukitest seal Euroopa mõistes viibida ning heitegaasid, mis suuremate magistraalide ääres õhus liiguvad, on päris lämmatavad. Kuna ka vöötradasid / valgusfoore ei ole just ülemäära palju, siis tee ületamiseks paistab olevat ühtlane rahulik kulgemine. Sellisel juhul oskavad juhid sinuga arvestada ning samuti on endal aega ettevaatamatute asjaolude ilmnemisel reageerida. 

Keskmine sissetulek on ulmseliselt v2ike, seega vaesus on endiselt suur. Vaatasime lähemalt uute majaarenduste projekte, senini on modernsetesse korteritesse planeeritud ka väikene teenija ala koos väikese toa ning WC/vannitoaga. Tööjõud on odav, enamasti on ka kõige väiksemas kaupluses korraga tööl 3 müüjannat ning ehitustel näeb korraga objektil lugematu arv töölisi, kes kõik väiksema lõigu kallal nokitsevad. Ühtlasi on kõik suuremate kaupluste, bankade jne sissepääsud blokeeritud turvameestega, mõned kohas ka täieliku turvakontrolliga nii kehale kui ka kõikidele kaasaskantavatele kandamitele. Kuigi turistidelt ei nõua kottide hoidu panemist poe külastamisel, siis kohalikud peavad kõik oma asjad hoiule andma. Samuti teostatakse pidevat kontrolli ka poodides töötavatele müüjatele. 

Siin ei kohta just kuigi suurt pealetükkivust. Kui keegi proovib oma tennust sulle pakkuma hakata, siis esmase keeldumise peale jäetakse sind rahule ning võib rahus oma rännakuid jätkata. 

Pärast Manilat jätkasime oma rännakuid Palawanile, mis on kõige ida poolsem saar. Saarel on parimatel p2evadele elektrit p2eval kella 2st kuni hommikul 6ni. Samas, kuna elektrikatkestused on igap2evane n2htus, siis ithtipeale poole elektrit ka siis, kui see olemas olema peaks. Tulenevalt elektri k6ikumisest on osadel s88gi ja majustuse kohtadel oma generaatorid, kuid suur osa 2risid toimib ilma nendeta. Seega kui r22kida s88gist siis tasub ilmselt valida kas samal p2eval pyytud mereande v6i siis erinevaid vegetoite. Nagu minu eelmisest postitusest lugeda v6is, siis kujunes meie aeg Palawanil ysna seiklusterohkeks. Nagu arvata v6ib, siis ei ole me seniajani oma asjadest midagi kuulnud ja ilmselt ei kuule ka. Sri Lankalt panime k6ik v22rtusliku teele ja nyyd lihtsalt kulgeme.

Kui nyyd kuidai Filipiine kokku v6tta, siis erinevalt enamus s6pradest, kes seal k2inud on ja teavani seda riiki kiitnud on minu jaoks see riik t2is v2ga vastakaid tundeid. Ilmselt on tegemist esimese kohaga maailmas, millega ei tekkinud mul mingisugust sidet. Paradiis ilma emotsioonideta. 

Update

Kuigi hetkel oleme mõnda aega veetnud juba Sri Lankal ja hoopis uutes seiklustes, siis antud postitus läheb tagasi Filipiinidele ja täpsemalt Palawani saarel asuvasse El Nido külla. Rentsisime seal pikemaks ajaks ühes rannaäärses hotellis toas. Magasime sügavat und, kui ma unesegasena märkasin mingit imelikku tuld vilkumas. Alguses pidasin seda akna taga olevaks valguseks ja mõtlesin, et keegi otsib midagi taga, veidi virgudes aga sain aru, et see tuleb meie toast. Vahetevahel Laur ärkab keset ööd ja toimetab ringi, seega ma päriselt ei saanud ikka aru, mis toimub. Katsusin enda kõrval Lauri ja veendusin, et see pole tema, seejärel hakkas juba silm seletama. Tuli välja, et meie eelnevalt lukustatud toas viibis keegi. Ajasin koheselt Lauri ülesse. Kõik see toimus loetud sekundite jooksul. Selle heli peale, kui ma Lauri ülesse ajasin lasi toas viibija jalga. 

Kui me mõlemad virgusime tuli välja, et kogu linnast on elekter kadunud ning väljas on tugev raju. Lukustasime kiiresti uuesti ukse ning hakkasime taskulambi valgel toibuma. Mõni aeg hiljem avastasime, et selle lühikese aja jooksul oli suutnud varas juba tuvastada meie voodi all laadinud arvuti, laualt laadimiseks välja jäetud kaamera ning minu käekella. Hetkeks oli üsna kõhe tunne, kuna kõikjal valitses kottpimedus. Seadsime oma sammud paari tänavavahe kaugusel asuvasse politseijaoskonda, kell oli selleks hetkeks saanud hommikul 4 ning vargusest oli möödunud umbes 30 minutit. Politsei- jaoskonnas nagu igal pool mujal oli kottpime. Taskulambi ja mobiiltelefoni abil andsime toimunu kohta seletusi. Vahepeal käisid kaks teist politseiniku kohapeal ning ütlesid, et uksel pole sissemurdmise jälgi. Seega varas kasutas kas oma võtit, oli keegi hotelli personali seast või tegeles osava muukimisega. Ma ei ole küll asjatundja, kuid need lukud ei tundunud just eriti vargakindlad. Sel ööl enam magamisest asja ei saanud ning kusagil hommikul kella 8 ajal käidi sõrmejälgi ukselt võtmas. 

Veidi hiljem tuli välja, et sees on käidud ka meie kõrval toas elanud ameeriklasel. Temal läks veel halvemini, kuna ta ei olnud vargusest üldse teadlik ning magas sügavat und. Tema toast võetud kõvaketas jäi vargal tabamise tõttu maha ning selle sai ta tagasi, kuid väga väärtuslik käekell, iPhone ja laadija. Kusjuures tema toas tegutseti eriti põhjalikult kuna telefon oli pükste taskus ning kell koti põhjas. Ilmselt, kui ma ülesse poleks ärganud oleks ka meid veidi suurem kaotus tabanud.

Kuivõrd me oleme kindlustuse poolt kaetud, siis oli vajalik saada politseitõend, et selline asi ikka toimus. Enne, et meid üldse jutule võetaks pidime leidma tõestused, et sellised esemed olid meil reisile tulles kaasas. Õnneks meil Lauri kaamera jäi alles ja sealt saime vajalikud fotod kätte, kuid mul tekkis küsimus, et kui meid oleks paljaks varastatud, kuidas ma siis seda oleksin pidanud tõestama?
Kuna vargus juhtus riigipühale eelnenud ööl, siis pidime veel päeva jagu ootama, et tõendi järele minna. Kohale jõudes tuli välja, et selleks, et tõendit saada tuleb tasuda 50 peosot, mis on umbes 1,2 EUR vms aga sellele tõendile ei saanud parasjagu järele minna, kuna oli lõunapaus. Lõpuks kui rahakassa onu juurde jõudsime, siis kujutage ette sellist veii võidunud ja udust ruumi, mille aknad päris hästi läbi ei paista ning kus silmapiiril on maast laeni kerkivad paberi patakad. Einoh arusaadav, siis on ikka hea kindel värk sest ega arvutis võivad asjad ju kaduma minna. Igatahes pandi minu sissemakse ühte ulmeliselt suurde raamatusse kirja ja saime vastu kviitungi. Tagasi jaoskonda jõudes anti kätte meile nö raport. Sellele järgnesid ääretult koomilised 3 päeva vaidlusi ja madistamist. Nimelt oli raportisse pandud kirja meie esimesed ütlused, kust aga oli välja jäetud suurem osa detale ning sõna vargus oli asendatud kadumisega. Lisaks sellele ei olnud seal ühtegi viidet, et tuppa murti sisse, mina ülesse ärkasin ning varga pikkuse andsin. Keegi ei informeerinud ka, et need ütlused, mida me kell 4 hommikul pärast raputavat äratust anname ongi kogu uurimismaterjal ning midagi sellele ei lisata. Kui me soovisime ütlusi parandada, siis läks kogu jaoskonnal juhe kokku. Ei õnnestunud ka kohata inimest, kes selle asjaga tegeleb ning seetõttu tuli kogu lugu vähemalt 8 korda uuesti ümber jutustada. Põnev koht see El Nido politsei jaoskond. See raport, mille ma siia postitusele lisan oli parim, mis meil saada õnnestus. Seejuures pidime korduvalt küsima ka uut koopiat kuna eelnevad ei olnud lihtsalt loetavad.

Kui meie toanaaber läks oma ütlusi andma, siis enne kõvaketta tagastamist küsis politsei talt, et palju see kõvaketas maksab, et see on päris äge üle 600 filmi peal jne. Tüüp ütles neile selle peale ebareaalselt suure summa, mille kuuldes politseinikud kohmetusid ning kadus ka nende huvi kõvaketta ostmiseks.

Huvitav hakkas alles siis, kui tuli välja, et meie kindlustus ei ole nõus enam edasi kindlustusperioodi pikendama. Olin eelnevalt võtnud pakkumise ja selle jõudnud juba ära tasuda, kui saime info, et peame jätkamiseks mõne teise fondi valima. Mõneti saan sellest aru, kuivõrd selliseid rändureid, kes pikalt ära on, lisandub aina juurde ning paratamatult toob elu kaasa ka vahetevahel ettenägematuid olukordi. Ilmselt oligi seda oodata, et see mingi hetk juhtub. Probleem seisneb aga selles, et kui sa oled juba Eestist lahkunud ei saa ühegi teise Eestis oleva kindlustusseltsiga lepingut sõlmida, kuna reisikindlustuse alguspunkt peab olema Eestist. Siin kohal müts maha ja maailma suurimad tänud Alarile, kes nõu ja jõuga abiks oli ning uuris välja alternatiivse variandi rahvusvaheliste seltside hulgast. Meie ligipääs internetile on olnud võrdlemisi piiratud ning see abi oli hädasti vajalik. Ma pean siinkohal siiski Salva ees mütsi maha võtma ja suure kummarduse tegema. Praeguse hetkeni on meil nendega ainult suurepärased kogemused ning ma julgen kindlasti soovitada, vähemasti reiside puhul, mis kestavad alla 2 aasta. Ilmselt tehakse lepingutesse muudatused, mis defineerib ära reisi pikkuse. Lõpp hea, kõik hea. Loodetavasti rohkem kindlustuse teenuseid pole tarvis kasutada ning naaseme edukalt detsembris koju.

Kuna pärast vargust sai selgeks, et mida vähem on asju, seda lihtsam on reisida jääb meil väärtasjadest alles ainult Lauri kaamera, millele objektiiv sai lihtsama ja odavama vastu vahetatud ning kõik muu saadan koju. Sellest tulenevalt pole võimalik enam mõnusalt oma arvutis postitusi kirjutada ning pilte ülesse laadida. Blogi jääb tõenäoliselt pikemaks ajaks vait (katsun mingeid lühemaid postitusi siiski vahetevahel teele lennnutada), samuti loodan leida endas jõudu, et järgemööda panna emotsioonid ja pildid ülesse tagantjärgi. Või mis veel parem, äkki saame kokku ja jagame kogemusi vahetult :)

Aitäh kõigile!

NZ -> Filipiinid

Meie teekond Uus-Meremaalt Filipiinidele kestis jätkusuutlikult üle 40 tunni, sisaldas endas 3 lendu, rongi, busse ja taksot. Lahkudes Uus-Meremaalt oli võrdlemisi kerge tunne, Kohale jõudes olime suhteliselt tuutud. Kui kedagi peaks huvitavama, siis tervis pidas valuvaigistite ja ravimitega vastu. Edaspidi loodan, et nohu ja valutavate kõrvadega lendama ei pea. Tänaseks oleme veidi toibunud ja Manila kergelt hektilisse ellu sisse sulanud. Kontrastid kergelt uimase Uus-Meremaa heaoluühiskonna ja maailma ühe suurima elanikkonnaga linna vahel on tuntavad. Hetk läks aega, et oma kopsud ümber harjutada sisse hingatava õhu osas. 

Ma armastan kulgemist turismi kõrghooajast väljaspool. Ilm on enamasti mängulisem ja põnevam, rändavaid rahvamasse vähem ning kohalikud palju avatumad. Kuigi Manila oli veel mõned päevad enne meie saabumist tugevalt vee all, siis hetkeks on suurem osa kesklinnast taastunud. Linna sisse sõites olid küll mitmed äärealad endiselt tugevalt vee all. Ma tõttöelda ei kujuta ette, kuhu kõik kodutud ja tänaval vähesest papist jms kokku meisterdatud hüttides elavad inimesed varjule lähevad sellises olukorras... Pisut naiivne minust, kuivõrd moonsuuni ajal raputavad suuremad vihmasajud tugevate tuulepuhangutega siinseid piirkondi igal aastal. Ilmselt oleks sama jabur küsida eestlaselt, kuidas ta 

-30'ga toime tuleb. No ja vahel ei tulegi, kehvade asjaolude kokkulangevusel külmuvad ka Eestis inimesed surnuks. 

Homme pakime oma asjad ja lähme mõneks ajaks Palawani piirkonda. Kuna meil mingeid plaane seal veedetava aja osas pole, siis ei võta vaevaks ka vahepeal internetti end sisse logida. Uued teated eeldatavasti Sri Lankast. 

Sain hetk tagasi kerge kultuurišoki. Õhtusel tipptunnil näidati telekast kukepoksi, mis siinmail on legaalne (veidi lisainfot http://en.wikipedia.org/wiki/Cockfight). Mõistan täiesti, et tegemist väga pikaajaliste traditsiooni ja pärandiga spordialaga, telekast vaadates tundus see minu jaoks kuidagi kontekstist välja rebituna, et mitte öelda jõhkrana. Mixed feelings.