Kuigi hetkel oleme mõnda aega veetnud juba Sri Lankal ja hoopis uutes seiklustes, siis antud postitus läheb tagasi Filipiinidele ja täpsemalt Palawani saarel asuvasse El Nido külla. Rentsisime seal pikemaks ajaks ühes rannaäärses hotellis toas. Magasime sügavat und, kui ma unesegasena märkasin mingit imelikku tuld vilkumas. Alguses pidasin seda akna taga olevaks valguseks ja mõtlesin, et keegi otsib midagi taga, veidi virgudes aga sain aru, et see tuleb meie toast. Vahetevahel Laur ärkab keset ööd ja toimetab ringi, seega ma päriselt ei saanud ikka aru, mis toimub. Katsusin enda kõrval Lauri ja veendusin, et see pole tema, seejärel hakkas juba silm seletama. Tuli välja, et meie eelnevalt lukustatud toas viibis keegi. Ajasin koheselt Lauri ülesse. Kõik see toimus loetud sekundite jooksul. Selle heli peale, kui ma Lauri ülesse ajasin lasi toas viibija jalga.
Kui me mõlemad virgusime tuli välja, et kogu linnast on elekter kadunud ning väljas on tugev raju. Lukustasime kiiresti uuesti ukse ning hakkasime taskulambi valgel toibuma. Mõni aeg hiljem avastasime, et selle lühikese aja jooksul oli suutnud varas juba tuvastada meie voodi all laadinud arvuti, laualt laadimiseks välja jäetud kaamera ning minu käekella. Hetkeks oli üsna kõhe tunne, kuna kõikjal valitses kottpimedus. Seadsime oma sammud paari tänavavahe kaugusel asuvasse politseijaoskonda, kell oli selleks hetkeks saanud hommikul 4 ning vargusest oli möödunud umbes 30 minutit. Politsei- jaoskonnas nagu igal pool mujal oli kottpime. Taskulambi ja mobiiltelefoni abil andsime toimunu kohta seletusi. Vahepeal käisid kaks teist politseiniku kohapeal ning ütlesid, et uksel pole sissemurdmise jälgi. Seega varas kasutas kas oma võtit, oli keegi hotelli personali seast või tegeles osava muukimisega. Ma ei ole küll asjatundja, kuid need lukud ei tundunud just eriti vargakindlad. Sel ööl enam magamisest asja ei saanud ning kusagil hommikul kella 8 ajal käidi sõrmejälgi ukselt võtmas.
Veidi hiljem tuli välja, et sees on käidud ka meie kõrval toas elanud ameeriklasel. Temal läks veel halvemini, kuna ta ei olnud vargusest üldse teadlik ning magas sügavat und. Tema toast võetud kõvaketas jäi vargal tabamise tõttu maha ning selle sai ta tagasi, kuid väga väärtuslik käekell, iPhone ja laadija. Kusjuures tema toas tegutseti eriti põhjalikult kuna telefon oli pükste taskus ning kell koti põhjas. Ilmselt, kui ma ülesse poleks ärganud oleks ka meid veidi suurem kaotus tabanud.
Kuivõrd me oleme kindlustuse poolt kaetud, siis oli vajalik saada politseitõend, et selline asi ikka toimus. Enne, et meid üldse jutule võetaks pidime leidma tõestused, et sellised esemed olid meil reisile tulles kaasas. Õnneks meil Lauri kaamera jäi alles ja sealt saime vajalikud fotod kätte, kuid mul tekkis küsimus, et kui meid oleks paljaks varastatud, kuidas ma siis seda oleksin pidanud tõestama?
Kuna vargus juhtus riigipühale eelnenud ööl, siis pidime veel päeva jagu ootama, et tõendi järele minna. Kohale jõudes tuli välja, et selleks, et tõendit saada tuleb tasuda 50 peosot, mis on umbes 1,2 EUR vms aga sellele tõendile ei saanud parasjagu järele minna, kuna oli lõunapaus. Lõpuks kui rahakassa onu juurde jõudsime, siis kujutage ette sellist veii võidunud ja udust ruumi, mille aknad päris hästi läbi ei paista ning kus silmapiiril on maast laeni kerkivad paberi patakad. Einoh arusaadav, siis on ikka hea kindel värk sest ega arvutis võivad asjad ju kaduma minna. Igatahes pandi minu sissemakse ühte ulmeliselt suurde raamatusse kirja ja saime vastu kviitungi. Tagasi jaoskonda jõudes anti kätte meile nö raport. Sellele järgnesid ääretult koomilised 3 päeva vaidlusi ja madistamist. Nimelt oli raportisse pandud kirja meie esimesed ütlused, kust aga oli välja jäetud suurem osa detale ning sõna vargus oli asendatud kadumisega. Lisaks sellele ei olnud seal ühtegi viidet, et tuppa murti sisse, mina ülesse ärkasin ning varga pikkuse andsin. Keegi ei informeerinud ka, et need ütlused, mida me kell 4 hommikul pärast raputavat äratust anname ongi kogu uurimismaterjal ning midagi sellele ei lisata. Kui me soovisime ütlusi parandada, siis läks kogu jaoskonnal juhe kokku. Ei õnnestunud ka kohata inimest, kes selle asjaga tegeleb ning seetõttu tuli kogu lugu vähemalt 8 korda uuesti ümber jutustada. Põnev koht see El Nido politsei jaoskond. See raport, mille ma siia postitusele lisan oli parim, mis meil saada õnnestus. Seejuures pidime korduvalt küsima ka uut koopiat kuna eelnevad ei olnud lihtsalt loetavad.
Kui meie toanaaber läks oma ütlusi andma, siis enne kõvaketta tagastamist küsis politsei talt, et palju see kõvaketas maksab, et see on päris äge üle 600 filmi peal jne. Tüüp ütles neile selle peale ebareaalselt suure summa, mille kuuldes politseinikud kohmetusid ning kadus ka nende huvi kõvaketta ostmiseks.
Huvitav hakkas alles siis, kui tuli välja, et meie kindlustus ei ole nõus enam edasi kindlustusperioodi pikendama. Olin eelnevalt võtnud pakkumise ja selle jõudnud juba ära tasuda, kui saime info, et peame jätkamiseks mõne teise fondi valima. Mõneti saan sellest aru, kuivõrd selliseid rändureid, kes pikalt ära on, lisandub aina juurde ning paratamatult toob elu kaasa ka vahetevahel ettenägematuid olukordi. Ilmselt oligi seda oodata, et see mingi hetk juhtub. Probleem seisneb aga selles, et kui sa oled juba Eestist lahkunud ei saa ühegi teise Eestis oleva kindlustusseltsiga lepingut sõlmida, kuna reisikindlustuse alguspunkt peab olema Eestist. Siin kohal müts maha ja maailma suurimad tänud Alarile, kes nõu ja jõuga abiks oli ning uuris välja alternatiivse variandi rahvusvaheliste seltside hulgast. Meie ligipääs internetile on olnud võrdlemisi piiratud ning see abi oli hädasti vajalik. Ma pean siinkohal siiski Salva ees mütsi maha võtma ja suure kummarduse tegema. Praeguse hetkeni on meil nendega ainult suurepärased kogemused ning ma julgen kindlasti soovitada, vähemasti reiside puhul, mis kestavad alla 2 aasta. Ilmselt tehakse lepingutesse muudatused, mis defineerib ära reisi pikkuse. Lõpp hea, kõik hea. Loodetavasti rohkem kindlustuse teenuseid pole tarvis kasutada ning naaseme edukalt detsembris koju.
Kuna pärast vargust sai selgeks, et mida vähem on asju, seda lihtsam on reisida jääb meil väärtasjadest alles ainult Lauri kaamera, millele objektiiv sai lihtsama ja odavama vastu vahetatud ning kõik muu saadan koju. Sellest tulenevalt pole võimalik enam mõnusalt oma arvutis postitusi kirjutada ning pilte ülesse laadida. Blogi jääb tõenäoliselt pikemaks ajaks vait (katsun mingeid lühemaid postitusi siiski vahetevahel teele lennnutada), samuti loodan leida endas jõudu, et järgemööda panna emotsioonid ja pildid ülesse tagantjärgi. Või mis veel parem, äkki saame kokku ja jagame kogemusi vahetult :)
Aitäh kõigile!
Kuivõrd me oleme kindlustuse poolt kaetud, siis oli vajalik saada politseitõend, et selline asi ikka toimus. Enne, et meid üldse jutule võetaks pidime leidma tõestused, et sellised esemed olid meil reisile tulles kaasas. Õnneks meil Lauri kaamera jäi alles ja sealt saime vajalikud fotod kätte, kuid mul tekkis küsimus, et kui meid oleks paljaks varastatud, kuidas ma siis seda oleksin pidanud tõestama?
Kuna vargus juhtus riigipühale eelnenud ööl, siis pidime veel päeva jagu ootama, et tõendi järele minna. Kohale jõudes tuli välja, et selleks, et tõendit saada tuleb tasuda 50 peosot, mis on umbes 1,2 EUR vms aga sellele tõendile ei saanud parasjagu järele minna, kuna oli lõunapaus. Lõpuks kui rahakassa onu juurde jõudsime, siis kujutage ette sellist veii võidunud ja udust ruumi, mille aknad päris hästi läbi ei paista ning kus silmapiiril on maast laeni kerkivad paberi patakad. Einoh arusaadav, siis on ikka hea kindel värk sest ega arvutis võivad asjad ju kaduma minna. Igatahes pandi minu sissemakse ühte ulmeliselt suurde raamatusse kirja ja saime vastu kviitungi. Tagasi jaoskonda jõudes anti kätte meile nö raport. Sellele järgnesid ääretult koomilised 3 päeva vaidlusi ja madistamist. Nimelt oli raportisse pandud kirja meie esimesed ütlused, kust aga oli välja jäetud suurem osa detale ning sõna vargus oli asendatud kadumisega. Lisaks sellele ei olnud seal ühtegi viidet, et tuppa murti sisse, mina ülesse ärkasin ning varga pikkuse andsin. Keegi ei informeerinud ka, et need ütlused, mida me kell 4 hommikul pärast raputavat äratust anname ongi kogu uurimismaterjal ning midagi sellele ei lisata. Kui me soovisime ütlusi parandada, siis läks kogu jaoskonnal juhe kokku. Ei õnnestunud ka kohata inimest, kes selle asjaga tegeleb ning seetõttu tuli kogu lugu vähemalt 8 korda uuesti ümber jutustada. Põnev koht see El Nido politsei jaoskond. See raport, mille ma siia postitusele lisan oli parim, mis meil saada õnnestus. Seejuures pidime korduvalt küsima ka uut koopiat kuna eelnevad ei olnud lihtsalt loetavad.
Kui meie toanaaber läks oma ütlusi andma, siis enne kõvaketta tagastamist küsis politsei talt, et palju see kõvaketas maksab, et see on päris äge üle 600 filmi peal jne. Tüüp ütles neile selle peale ebareaalselt suure summa, mille kuuldes politseinikud kohmetusid ning kadus ka nende huvi kõvaketta ostmiseks.
Huvitav hakkas alles siis, kui tuli välja, et meie kindlustus ei ole nõus enam edasi kindlustusperioodi pikendama. Olin eelnevalt võtnud pakkumise ja selle jõudnud juba ära tasuda, kui saime info, et peame jätkamiseks mõne teise fondi valima. Mõneti saan sellest aru, kuivõrd selliseid rändureid, kes pikalt ära on, lisandub aina juurde ning paratamatult toob elu kaasa ka vahetevahel ettenägematuid olukordi. Ilmselt oligi seda oodata, et see mingi hetk juhtub. Probleem seisneb aga selles, et kui sa oled juba Eestist lahkunud ei saa ühegi teise Eestis oleva kindlustusseltsiga lepingut sõlmida, kuna reisikindlustuse alguspunkt peab olema Eestist. Siin kohal müts maha ja maailma suurimad tänud Alarile, kes nõu ja jõuga abiks oli ning uuris välja alternatiivse variandi rahvusvaheliste seltside hulgast. Meie ligipääs internetile on olnud võrdlemisi piiratud ning see abi oli hädasti vajalik. Ma pean siinkohal siiski Salva ees mütsi maha võtma ja suure kummarduse tegema. Praeguse hetkeni on meil nendega ainult suurepärased kogemused ning ma julgen kindlasti soovitada, vähemasti reiside puhul, mis kestavad alla 2 aasta. Ilmselt tehakse lepingutesse muudatused, mis defineerib ära reisi pikkuse. Lõpp hea, kõik hea. Loodetavasti rohkem kindlustuse teenuseid pole tarvis kasutada ning naaseme edukalt detsembris koju.
Kuna pärast vargust sai selgeks, et mida vähem on asju, seda lihtsam on reisida jääb meil väärtasjadest alles ainult Lauri kaamera, millele objektiiv sai lihtsama ja odavama vastu vahetatud ning kõik muu saadan koju. Sellest tulenevalt pole võimalik enam mõnusalt oma arvutis postitusi kirjutada ning pilte ülesse laadida. Blogi jääb tõenäoliselt pikemaks ajaks vait (katsun mingeid lühemaid postitusi siiski vahetevahel teele lennnutada), samuti loodan leida endas jõudu, et järgemööda panna emotsioonid ja pildid ülesse tagantjärgi. Või mis veel parem, äkki saame kokku ja jagame kogemusi vahetult :)
Aitäh kõigile!
See politsei raport on tõesti üsna kahtlaselt loetav. Kas Hendrikust on saanud raportis Hentuk? Või on lihtsalt see helehall kiri arvuti ekraani vahendusel loetamatu...
ReplyDeleteIgatahes hoian pöidlaid, et teil edasine reis läheks ilma viperusteta. Varsti näeme! Kallistan!