Oleme nüüd õnnelikult Uus-Meremaal ja esialgu maa veel ei värise. Loodetavasti ei hakka ka värisema. Igatahes läks Austraaliast lahkumine väga õlitatult. Endine korterikaaslane viskas meid lennujaama. Check in's pakkus härrasmees, et kuna Laur on pikk siis võib meid panna lisa jalgaderuumiga istmetele. Käsipagasi kaalumisel olid meil ülekilod, kuid neiu lõi käega ja lasi meid ikkagi 2,5 ülekiloga läbi. Kõik tundus kuidagi liiga hea, et olla tõsi.
Kuna viimane õhtu läks hoogsalt nagu ikka, siis mina olin jõudnud umbes 2 h tukkuda ja Laur loobus magamisest üldse. Niiet Uus-Meremaale saabudes ununes sootuks, et kotis on kaks õuna. Kõik passikontrollid, viisad ja muud tilu lilud olid tehtud kui jäi veel pagasikontroll. Deklareerisime, et meil on kotis veits šokolaadi ja alkoholi. Mis aga ununes, olid õunad! Olin hommikul kotti pistnud 2 õuna, mille lennukis ära unustasime manustada ja need on ilmselt minu elu kallimad õunad. Ütlesin tolliametnikule, et vabandust une puudusel unustasin need kotti, kuid ei aidanud mingid seletused. Saime kohe riiki siseneds trahvi 400 dollarit. Vot sulle õun! Kui Austraaliasse siseneda, siis on igasugu garantiini silte, prügikaste jne kõik kohad täis, niiet saad kõik ära visata. Christchurchi lennujaamas aga ei märganud ühtegi ning seega ei tulnud ka meelde. Igal juhul edaspidi oleme targemad ja mõtleme mitu korda läbi, mis kott endas sisaldab. Loodetavasti jääb see meie ainukeseks trahviks reisi jooksul, vastasel juhul peame küll eelarvepuudujäägi tõttu varem koju naasema.
Lõpp hea, kõik hea.
No comments:
Post a Comment