Pingviinide paraad!

Yei, lõpuks ometi lumi!!!!

Pingviinide paraad - just nii võtaks ma kokku meie eilse soorituse ja seda päris mitmel põhjusel. Kui algusest pihta hakata, siis üleeile tekkis Lauril väga ambitsioonikas idee minna Ben Lomondit vallutama. Otsustasime hommikul ilma igaks juhuks üle kontrollida, kuna talv on otsapidi käes ja sademed jms võivad suht loetud minutitega pöörata ilma mägedes pahupidi. 

Egas midagi, ajasime end laupäeva hommikul kell 8 ülesse, tankisime end putru, jogurtit, mett täis ja asusime teele. Ideaalis peaks antud mäe vallutamiseks kuluma kusagil 6-8 tundi ning tõus kokku on 1748 meetrit. Queenstown ise on kusagl 310 meetri peal, seega puhas tõus umbes 1400 meetrit ja kogu kilometraaž umbes 19 km. 

Peaaegu kohal, veel viimased pingutused enne tippu jõudmist. Vahepeal hakkas rada lume alla ära kaduma. 

Aprillist oktoobrini võib olla rada rohke lumevaibaga kaetud, seega tasuks kaasa võtta piisavalt süüa, riideid, juua jms. Iga kord kui me mingit pikemat treki teeme mõtlen, et oh oleks ikka pidanud võtma säärekaitsed kaasa, suvise ilma puhul siis enamasti kas torkiva taimestiku, putukate vms pärast ning talvel saavad sääred lihtsalt märjaks. Igatahes enne, kui Aasiasse suundume tuleks mingid head säärekaitsed ära osta.  

Kuna mul õnnestus oma kaamera maha jätta ja telefoni aku ütles poole peal üles, siis on kõik pildid sel korral Lauri kaamerast. 

Üks variant teekonna alustamiseks Ben Lomandile on Skyline gondola juurest. Tegemist on kohaliku turismiatraktsiooniga, kus  saab 25 dollari eest sõita mäkke, et siis vaadet linnale ja Wakatipule nautida. Samal ajal saab seda tõusu teha ka jala, mis võtab aega umbes 45 minutit. Gondolas on viimane võimalus käia WC ja juua soe kohv. Pärast seda läks rada aga õite huvitavaks. Kogu rada kattis selline jääkiht, mis muutis sellel kõndimise võimatuks. Vahepeal oli küll selline lehm libedal jääl tunne. Mitmel korral olime käpuli, mina kasutasin kõrval kasvavaid põõsaid, et end püsti hoida. Parim strateegia oli kasutada kas lahtisi kive või siis leida tee ääres leidvad põõsad, mis jalga toetaksid. Kuigi meil mõlemal on suht okei saapad oleks selle osa sujuvaks läbimiseks ilmselt vaja olnud naelu. Ma arvan, et selline marujäine lõik kestis umbes 2 kilomeetrit. Pärast seda hakkas rada katma tugevam lumevaip ja kulgemine muutus lihtsamaks. Mida lähemale tipule, seda lumisemaks rada läks, kohati oli lumi põlveni. Suvel on sellevõrra lihtsam, kuid samas ka igavam.

Jäine rada, mis küll pildil ei anna märku oma libedusest. 

Tagasi saabudes kuulsime juba kilomeetrite kauguselt hädist kisa. Laur arvas, et see on kass ja mina arvasin, et lind. Igal juhul mingi aja pärast hakkasid mäenõlvalt paistma jakid ja natukene maad edasi lambad? (õieti ma ei tea, mis loomad need täpselt on. Eeldan, et mingid lambalised? Sõralised igatahes. Issand kui loll ma ikka põllumajanduslikust aspektist olen. Laur pärast juurdlemist pakkus, et mägikitsed). Kui olime natukene maad veel edasi uisutanud tuli metsatukast otse meie suunas väike utt. Ausalt, ta oleks end meiega kaasa sättinud. Igatahes tuli ta mu jalage vahele ja värises seal. Paitamise peale liputas isegi saba. Ma veel pakkusin Laurile nalja viluks, et äkki võtame kaasa aga talle see plaan väga ei meeldinud. Mulle oleks küll koduloom head meelt pakkunud. Ta jooksis mõnda aega veel meile järele, kuid lõpuks andis õnneks alla. Ma loodan, et ta ema teda päriselt maha ei jätnud. 

Ma arvan, et mulle sobiks selline koduloom küll. Kuivõrd ma farminduses nii loll olen, siis ilmselgelt tuleb mingid elukad ükskord endale võtta ja end veidi harida. Kanadele olen ammu juba mõelnud. Siga ja lambad sobiks ka. Lehmade osas ma ei oska veel öelda. 

Igatahes oli väga lahe rada ja kui siiakanti kunagi asja on, siis soovitan soojalt. Ma muidugi ei oska öelda, kui tihedalt seal rändajaid suvisel ajal on, kuid talvel ei olnud seal peale meie mitte kedagi. Pärast maitsesid pitsa ja supermagus kook väga head!