Tasmaania vol 1

Ma ei tea, miks ma alati kõikidest oikematest trippidest suure viivitusega kaldun kirjutama aga hetkel tundub aeg paras, et panna kirja meie väikene ränd Tasmaanias. Planeerisime selleks aktiivseks puhkuseks 10 päeva, mis minu meelest oli tagant järele mõeldes paras aeg esmakordseks külastuseks. Tasmaania on pindalalt enam vähem sama suur kui Eesti, on Austraalia osariik ning elanikkond on oluliselt väiksem, kui kodumaal. Nagu tavaliselt, siis pikalt etteplaneerimisega ei tegelenud ning otsustasime kulgeda nii nagu asjade käigus kujuneb. See oli kindlasti, üks ägedamaid trippe, mida oma elu jooksul teinud olen. Etteruttavalt oli seiklus, sport, kultuur, hea seltskond, toit ja jook kõik omavahel balansis.

Tasmaania on ääretult nunnu, vaikne ja maaliline. Minu hing puhkas seal, vahepeal tekkis lausa mõte, et võiks mõneks ajaks sinna kolida. Puuduvad suured linnad  ja meeletu sagimine. Loodus pakub vaheldust ja silm puhkab. Erinevalt põhimandrist ei kohta seal oranžikaspruuni punnast ja kuiva kõrbe. Parim aeg külastamiseks ongi jaanuar - veebruar, kuna siis on sademete hulk väiksem ning temperatuur on paras ja telkimiseks. Inimesed on küll sõbralikud, kuid mõneti kinnised ja kindlasti mitte nii avatud kui suurel saarel.

Tasmaaniasse saamiseks ilmselt ongi kõige mõistlikum lennata välja Sydneyst või Melbournest, alternatiivse variandina on võimalik minna ka Melbournest praamiga. Ilmselt tegemist analoogse retkega nagu Eestist Rootsi. Sellisel juhul on võimalik oma auto Tasmaaniasse toimetada ning seal edasi trippida. Piletid on võrdlemisi odavad ja graafik tihe. 

Ainuke, mis meil saarele jõudes oli välja uuritnud oli esmase öömaja kontakt Hobartis, mis on Tasmaania suurim linn. Laur tegi veidi eeltööd couchsurfingu lehel ning meile vastanud paar olid nõus meid  majutama. Mõeldud tehtud, pärast mõningast ringi tuuritamast Hobartis seadsime oma sammud öömaja poole. Kui keegi peaks otsima öömaja Tasmaanias, võib ühendust võtta, soovitaks soojalt. Tegemist on kahe tervise valdkonnas tegutseva noore inimesega, kes kolisid põhimandrilt Tasmaaniasse, et sealseid loodusradu ja mägesid avastama minna. PS, kui keegi peaks veel samale öömajale end kunagi seadma, siis tasub arvestada, et tegemist on paraja füüsilise koormusega, kuna tegemist on umbes tunnise retkega ülesmäge. Kogu varustusega päeva lõpus päris paras füüsiline eteeaste. 

Meie võõrustajatel oli päris suur roll edasise 9 päeva planeerimisel. Pärast mõningast juurdlemist panime oma plaani paika, et esmalt lähme vallutama Frechmans Capi matkarada, mis on edasi-tagasi vähemalt 3 päevane trip. Saime mitmeid soovitusi ning järgmisel hommikul asusime teele. Kindlasti tasuks enne mäkke minekut Hobartist vajalik toit ära osta, igaks juhuks teatava varuga.

Eelenevalt oli Erkki meile pähe pannud idee, et Tasmaania on koht, kus võiks hääletada. Seadustel näpuga järge ajades tuleb välja, et Austraalias on hääletamine keelatud. Tasmaania aga tundus selleks mõnus, sobilik ja turvaline. Läksime bussiga Hobarti äärelinna ning ajasime pöidla püsti, et ronima jõuda. Üllataval kombel ei tulnud kogu meie rännu jooksul autot oodata rohkem kui tunnike ning edasi saamine oli üsna hõlbus. Kui nüüd üldistada, siis võtsid peale õpetajad ning inimesed, kes ise omajagu rännanud. Hetkel mõlgutan mõtted NZ hääletamisest, eks näis mis sellest saab. Ma ei hakka oma postitusi liiga pikaks ajama ning panen Frenchmans Capi vallutamise kirja järgmisse postitusse.