Mind valdab hetkel kerge rahutus. Nimelt ma olen viimased paar päeva juurelnud reiside ette planeerimise ja spontaansuse piirimail. Kas ja kui palju oleks mõistlik eeltööd teha või tasuks hoopis võtta oma 7 asja ning avastada tundmatut? Ma pean tunnistama, ma olen laisk. Varasemalt olen kas lasknud liugu väga põhjalike sõprade kodutöö peal või siis läinud kaks kätt taskus ning vaadanud mis saab. Mõlemal viisil omad plussid ja miinused. Kindlasti võidab omajagu aega ning raha, kui eelenavlt asjad enam vähem paika panna, uurida järele kuidas ning mil viisil punkti A punkti B saab jms. Teisalt aga pole ka ma seniajani saanud ühegi suuremat sorti pettumuse osaliseks, kui olen lasknud jalgadel kulgeda ning ahminud endasse seda, mis nii öelda tee peale jääb. Loomulikult sellisel juhul on potensiaalne oht mitte märgata midagi olulist või oma teadmatusest sattuda veidi valedesse kohtadesse. Ma mõneti imetlen neid inimesi, kes on suutnud enda tegemised päeva raames paika panna, eelarvestanud kulu jne, teisalt tundub see kuidagi ahistav.
Mind valdab mingi meeletu reisiärevus ja kange tahtmine hakata koju tulema. Selline tunne, et teeks mõttesprinti koguaeg, ainult et kuhugi edasi ei liigu. Seetõttu tiirlevad peas ka peaasjalikult ainult reisimisega seonduvad mõtted. Midagi muud sinna nagu justkui hetkel ei mahukski. Kuigi ma olen enam kui kindel, et kui päev ukse taga on ning me oma retke lõplikult kodupoole alustame on kõik ikka endistviisi ning planeeritust on asi kaugel.
No comments:
Post a Comment