Eestlastest

Täna on taevas hall ja vihma karabiseb akna taga, tunne on täitsa nagu kodus. Viimasel ajal olen hakanud veidi mõtlema maailmas ringi rändavate ja emigreerunud eestlaste peale. Käisin paar päeva tagasi Melbourne Eesti Maja poolt korraldatud bussiekskursioonil. Sõistime nii tunnikese kaugusel asuvasse Geelongi, mis asub kohe Melbourne külje all, käisime paadiga lahel, lõunat söömas ning muuseumis. Väga vahva oli saada päevaks linnast välja ning ennast tuulutada. 

Mind pani imestama, et vaatamata sellele, et viimastel aastatel on Austraaliasse rändama asunud või kolinud suur hulk eestlasi koosnes reisigrupp peaasjalikult ainult vaenmast generatsioonist ehk siis eestlastest, kes siia emigreerusid II MS ajal. Mis on saanud järeltulevatest põlvedest ja kus on noored, kes seda organisatsiooni edasi viiks? 

Minu siin oldud aja jooksul on mul olnud 2 ülemust, kes on Eesti juurtega, mõlemad teadlikud oma päritolust, kuid omamata mingit kultuurilist või keelelist tausta. Üks neist on Eestis paar korda käinud, teisel puudub üldse igasugune huvi. Kas ja kui kiiresti kaovad meie juured võõras kultuuriruumis ning mis on selle põhjustajaks? Ma tõttöelda ei kujuta ette, et kasvatades ülesse lapsi kusagil väljaspool Eestit teeksin seda ainult kohalikus keeles ning traditsioonides. 

Järgmine üritus on Melbourne Eesti Majas 11. detsembril, kui toimub kohalik jõulupidu. Hea on koos olla, rääkida eesti keelt, kuulata rahvuslikku muusikat ja süüa verivorsti. Veri on paksem kui vesi. Ma olen tulihingeline patrioot ja jään selleks elu lõpuni. Mida kauem ma kodust ära olen, seda olulisemaks rahvuslik pärand muutub ja seda suuremaks koduigatsus kasvab. Laias laastus on elu igal pool maailmas ühesugune - ringiratast töö, kodu ja puhkehetk. Avastamist väärt, kuid lõpuks leiad selle miski ikka oma lähedaste ja kodulõhna juures. 

Tervisest

Tervis on meie kõige kallim vara ja kui kusagilt miskit logisema hakkab muutub reisimine või võõrsil olek üsna ebamugavaks. Endalegi märkamatult olen pea poolteist aastat kodust eemal viibinud ning selle ajaga on tekkinud mõningased kokkupuuted Austraalia meditsiinisüsteemiga. Panen paar rida kirja ehk läheb kellelgi tulevikus seda infot ka tarvis. 

Keksmiselt maksab üks perearsti visiit 60-90 dollari vahele, sellele lisanduvad vajalikud analüüsid, retseptid jne. Kui tegemist on kiireloomulise probleemiga, siis tasub arvestada, et kiirabisse pöördumisel maksab pelgalt arsti nägemine alates mõnisada dollarit + kõik vajalikud analüüsid ja protseduurid. Olen ühel korral üritanud erakorralisse pöörduda, kuid sosistades andis kiirabi vastuvõtu tädi märku, et oluliselt odavam ning ka ajaliselt efektiivsem on minna eraarsti vastuvõtule. Tihti on erakorralistes vastuvõttudes ooteajad väga pikad, kui käsi just kaelas ei ripu vms kiireloomulist pole võib kuluda vähemalt 5-6 tundi enne kui arsti õnnestub kohata. 

Umbes nädal tagasi pidin suuremat sorti lõuavalu tõttu pöörduma hambaarstile. Uurimise ja puurimise tulemusena selgus, et minu esihammas vajaks juureravi ning mind suunati eraldi spetsialisti poole. Etteruttavalt, hambaravi Austraalias on võrdlemisi kallis. Enamus Eestis olevaid kindlustusfirmasid ei kata hambaravi kulusid või teevad seda teatud summa ulatuses. Vastuvõtt ilma eriliste protseduurideta algab umbes 100 dollarist ning läheb sealt riburadapidi ülespoole. Esihamba parandamisele tehti ka hinnapakkumine, juurekanali ravi + ajutine täidis maksaks 2200 dollarit. Noh ja sellele muidugi lisandub uue püsiva täidise panemine. :)

Hetkel olen õnnelik, et koju tulek on ukse ees. Tarbin antibiootikume, pean valuga endiselt sisemist heitlust ja ootan kohtumist oma armsa koduse hambaarstiga. Kui kojutulek poleks nii lähedal, siis ilmselt siirduks Aasiasse, peaks ka koos lennupiletitega siiski odavam tulema. 

Kuidas minna?

Mind valdab hetkel kerge rahutus. Nimelt ma olen viimased paar päeva juurelnud reiside ette planeerimise ja spontaansuse piirimail. Kas ja kui palju oleks mõistlik eeltööd teha või tasuks hoopis võtta oma 7 asja ning avastada tundmatut? Ma pean tunnistama, ma olen laisk. Varasemalt olen kas lasknud liugu väga põhjalike sõprade kodutöö peal või siis läinud kaks kätt taskus ning vaadanud mis saab. Mõlemal viisil omad plussid ja miinused. Kindlasti võidab omajagu aega ning raha, kui eelenavlt asjad enam vähem paika panna, uurida järele kuidas ning mil viisil punkti A punkti B saab jms. Teisalt aga pole ka ma seniajani saanud ühegi suuremat sorti pettumuse osaliseks, kui olen lasknud jalgadel kulgeda ning ahminud endasse seda, mis nii öelda tee peale jääb. Loomulikult sellisel juhul on potensiaalne oht mitte märgata midagi olulist või oma teadmatusest sattuda veidi valedesse kohtadesse. Ma mõneti imetlen neid inimesi, kes on suutnud enda tegemised päeva raames paika panna, eelarvestanud kulu jne, teisalt tundub see kuidagi ahistav. 

Mind valdab mingi meeletu reisiärevus ja kange tahtmine hakata koju tulema. Selline tunne, et teeks  mõttesprinti koguaeg, ainult et kuhugi edasi ei liigu. Seetõttu tiirlevad peas ka peaasjalikult ainult reisimisega seonduvad mõtted. Midagi muud sinna nagu justkui hetkel ei mahukski. Kuigi ma olen enam kui kindel, et kui päev ukse taga on ning me oma retke lõplikult kodupoole alustame on kõik ikka endistviisi ning planeeritust on asi kaugel. 

Tere tulemast Movember

November toob Austraalias kaasa endaga Movembri. Lisainfot ettevõtmise kohta leiab siit. Tegemist siis heategevusprojektiga, mille käigus mehed üksteise võidu endale vuntse kasvatavad ning mille eesmärk on pöörata tähelepanu meeste tervisele. Ma ei ole varasemalt sellest projektist enne Austraaliasse saabumist kuulnud, kuid siin on osavõtt küll üsna suur, niiet kuu lõpuks võib kohata suures koguses vuntse. :)

Lisaks sai just just läbi Melbourne Cup ja sellega kaasnevad pidustused. Kui Austraaliasse tulla, siis tasuks kindlasti vähemasti korra minna race'le, et osa saada ühest suurimast siinse spordi ja sotsiaalelu vormist. Kogu see garderoobi virrvarr, suured panused ja ojadena voolav alkohol on nähtus omaette. Melbourne Cup on omalaadsete seast suurim ning kestab igal aastal kokku 4 päeva järjest. Suurim ja olulisim on Cup Day, mille puhuks on Melbournes suisa vaba päev ning slogan on, et "The race that stops the nation". Lisainfot leiab siit.

Üldiselt saabub meil siin kevad ja vaikselt hakkab ilm ilusaks minema. Loodetavasti tuleb pisut päikeserohkem kui eelmisel aastal. :)