Täna on taevas hall ja vihma karabiseb akna taga, tunne on täitsa nagu kodus. Viimasel ajal olen hakanud veidi mõtlema maailmas ringi rändavate ja emigreerunud eestlaste peale. Käisin paar päeva tagasi Melbourne Eesti Maja poolt korraldatud bussiekskursioonil. Sõistime nii tunnikese kaugusel asuvasse Geelongi, mis asub kohe Melbourne külje all, käisime paadiga lahel, lõunat söömas ning muuseumis. Väga vahva oli saada päevaks linnast välja ning ennast tuulutada.
Mind pani imestama, et vaatamata sellele, et viimastel aastatel on Austraaliasse rändama asunud või kolinud suur hulk eestlasi koosnes reisigrupp peaasjalikult ainult vaenmast generatsioonist ehk siis eestlastest, kes siia emigreerusid II MS ajal. Mis on saanud järeltulevatest põlvedest ja kus on noored, kes seda organisatsiooni edasi viiks?
Minu siin oldud aja jooksul on mul olnud 2 ülemust, kes on Eesti juurtega, mõlemad teadlikud oma päritolust, kuid omamata mingit kultuurilist või keelelist tausta. Üks neist on Eestis paar korda käinud, teisel puudub üldse igasugune huvi. Kas ja kui kiiresti kaovad meie juured võõras kultuuriruumis ning mis on selle põhjustajaks? Ma tõttöelda ei kujuta ette, et kasvatades ülesse lapsi kusagil väljaspool Eestit teeksin seda ainult kohalikus keeles ning traditsioonides.
Järgmine üritus on Melbourne Eesti Majas 11. detsembril, kui toimub kohalik jõulupidu. Hea on koos olla, rääkida eesti keelt, kuulata rahvuslikku muusikat ja süüa verivorsti. Veri on paksem kui vesi. Ma olen tulihingeline patrioot ja jään selleks elu lõpuni. Mida kauem ma kodust ära olen, seda olulisemaks rahvuslik pärand muutub ja seda suuremaks koduigatsus kasvab. Laias laastus on elu igal pool maailmas ühesugune - ringiratast töö, kodu ja puhkehetk. Avastamist väärt, kuid lõpuks leiad selle miski ikka oma lähedaste ja kodulõhna juures.
No comments:
Post a Comment