Juunikuus lumi on maas!

Hetkel on meil elu väga põnev, poole hilisõhtu pealt hakkas taevast alla sadama paksu lume/lörtsi segu. Mina kukkusin suurest rõõmust muidugi hüppama, et nii tore lõpuks ometi sajab lund! Ilus ja valge jne. Sel hetkel ei olnud ma veel tudeerinud lume konsistensiga ega ka sellega, mis lumi siinmail kaasa toob. Lühidalt oli eelmisel aastal maha sadanud lumi püsinud 3 päeva, mis halvas kohaliku elu täielikult. See tähendas, et linna ei tulnud sisse midagi ega läinud ka välja. Kõik turistid olid lõksus, kuna lennud ei toimunud. Toit ei jõudnud kohale, kuna teed olid suletud. Inimesed ei saanud tööle, kuna mitmed linnaosad on vähemalt 200m kõrgusel linna südamest jne. 

Kuigi autod ja bussid kasutavad siin suurema lume korral lumekette, puuduvad need paljudel autodel ning suverehv ei võimalda just väga palju. Kell oli võrdlemisi palju, kui me koju tulime, kuid inimesed olid juba praegu püsti seismisega hädas. Õnnestus minulgi ebasobiliku jalatsi tõttu ninali käia. Huvitav saab muidugi siis olema, kui öösel peaks kogu see kupatus ära jäätuma. Hetkel on ilmaennustus veidi ebaselge, osades kohatdes näitab justkui öösel langeks temperatuur -3ni ja osades kohtades paistab +1 jäävat. Samuti pole lennujaama kodulehel infot, kas hommikul esimesed saabuvad lennud peaksid maanduma või mitte. Viimane lend väljus kell 17:00 ja esimene peaks sisse tulema 08:10. 

No ja sellega meie seiklused alles algavad sest kui me koju jõudsime avastasime, et laest tilgub vesi alla. Sellest olen ka varem kirjutanud, et siinne ehituskvaliteet on tihtipeale küsitav. Kuigi maja kus elame on muidu võrdlemisi sooja pidav ja uuemapoolne, siis esialgu tilkus ainult ühest kohast. Hetkel (umbes pool tundi on möödunud) tilgub juba 4st kohast. Ma ei ole päris kindel, kui hästi ma täna öösel magan ja kui turvaliseks ma antud olukorda pean. See läga on võrdlemisi raske, loodan, et konstruktsioon vähemasti vastu peab. Moodsale majale kohaselt on lamekatus. :D

Pole midagi vooderdame voodi coretex jopedega ja katsume end kerra tõmmata. Hoian teid jooksvalt toimuvaga kursis. 

PS antud postitus on sobilik osaliselt üle 80 aastastele (ma ei hakka selle vahemärkuse kohta pikemalt kirjutama, kõik alla 80 aastased võivad vahele jätta selle lause). 

Pingviinide paraad!

Yei, lõpuks ometi lumi!!!!

Pingviinide paraad - just nii võtaks ma kokku meie eilse soorituse ja seda päris mitmel põhjusel. Kui algusest pihta hakata, siis üleeile tekkis Lauril väga ambitsioonikas idee minna Ben Lomondit vallutama. Otsustasime hommikul ilma igaks juhuks üle kontrollida, kuna talv on otsapidi käes ja sademed jms võivad suht loetud minutitega pöörata ilma mägedes pahupidi. 

Egas midagi, ajasime end laupäeva hommikul kell 8 ülesse, tankisime end putru, jogurtit, mett täis ja asusime teele. Ideaalis peaks antud mäe vallutamiseks kuluma kusagil 6-8 tundi ning tõus kokku on 1748 meetrit. Queenstown ise on kusagl 310 meetri peal, seega puhas tõus umbes 1400 meetrit ja kogu kilometraaž umbes 19 km. 

Peaaegu kohal, veel viimased pingutused enne tippu jõudmist. Vahepeal hakkas rada lume alla ära kaduma. 

Aprillist oktoobrini võib olla rada rohke lumevaibaga kaetud, seega tasuks kaasa võtta piisavalt süüa, riideid, juua jms. Iga kord kui me mingit pikemat treki teeme mõtlen, et oh oleks ikka pidanud võtma säärekaitsed kaasa, suvise ilma puhul siis enamasti kas torkiva taimestiku, putukate vms pärast ning talvel saavad sääred lihtsalt märjaks. Igatahes enne, kui Aasiasse suundume tuleks mingid head säärekaitsed ära osta.  

Kuna mul õnnestus oma kaamera maha jätta ja telefoni aku ütles poole peal üles, siis on kõik pildid sel korral Lauri kaamerast. 

Üks variant teekonna alustamiseks Ben Lomandile on Skyline gondola juurest. Tegemist on kohaliku turismiatraktsiooniga, kus  saab 25 dollari eest sõita mäkke, et siis vaadet linnale ja Wakatipule nautida. Samal ajal saab seda tõusu teha ka jala, mis võtab aega umbes 45 minutit. Gondolas on viimane võimalus käia WC ja juua soe kohv. Pärast seda läks rada aga õite huvitavaks. Kogu rada kattis selline jääkiht, mis muutis sellel kõndimise võimatuks. Vahepeal oli küll selline lehm libedal jääl tunne. Mitmel korral olime käpuli, mina kasutasin kõrval kasvavaid põõsaid, et end püsti hoida. Parim strateegia oli kasutada kas lahtisi kive või siis leida tee ääres leidvad põõsad, mis jalga toetaksid. Kuigi meil mõlemal on suht okei saapad oleks selle osa sujuvaks läbimiseks ilmselt vaja olnud naelu. Ma arvan, et selline marujäine lõik kestis umbes 2 kilomeetrit. Pärast seda hakkas rada katma tugevam lumevaip ja kulgemine muutus lihtsamaks. Mida lähemale tipule, seda lumisemaks rada läks, kohati oli lumi põlveni. Suvel on sellevõrra lihtsam, kuid samas ka igavam.

Jäine rada, mis küll pildil ei anna märku oma libedusest. 

Tagasi saabudes kuulsime juba kilomeetrite kauguselt hädist kisa. Laur arvas, et see on kass ja mina arvasin, et lind. Igal juhul mingi aja pärast hakkasid mäenõlvalt paistma jakid ja natukene maad edasi lambad? (õieti ma ei tea, mis loomad need täpselt on. Eeldan, et mingid lambalised? Sõralised igatahes. Issand kui loll ma ikka põllumajanduslikust aspektist olen. Laur pärast juurdlemist pakkus, et mägikitsed). Kui olime natukene maad veel edasi uisutanud tuli metsatukast otse meie suunas väike utt. Ausalt, ta oleks end meiega kaasa sättinud. Igatahes tuli ta mu jalage vahele ja värises seal. Paitamise peale liputas isegi saba. Ma veel pakkusin Laurile nalja viluks, et äkki võtame kaasa aga talle see plaan väga ei meeldinud. Mulle oleks küll koduloom head meelt pakkunud. Ta jooksis mõnda aega veel meile järele, kuid lõpuks andis õnneks alla. Ma loodan, et ta ema teda päriselt maha ei jätnud. 

Ma arvan, et mulle sobiks selline koduloom küll. Kuivõrd ma farminduses nii loll olen, siis ilmselgelt tuleb mingid elukad ükskord endale võtta ja end veidi harida. Kanadele olen ammu juba mõelnud. Siga ja lambad sobiks ka. Lehmade osas ma ei oska veel öelda. 

Igatahes oli väga lahe rada ja kui siiakanti kunagi asja on, siis soovitan soojalt. Ma muidugi ei oska öelda, kui tihedalt seal rändajaid suvisel ajal on, kuid talvel ei olnud seal peale meie mitte kedagi. Pärast maitsesid pitsa ja supermagus kook väga head!

Valus

Ma olen sel teemal kunagi varem ka kirjutanud ning mäletan, et sain väga vastakaid ja kriitilisi kommentaare. Igal juhul paar päeva tagasi jaluatasime kodust välja, et trenni minna, päike paistis, tuju oli hea jne, kui nägime keset sõiduteed väikest kassi. Ilmselgelt oli kass saanud mingi mootorsõiduki poolt hoobi ja oli nüüd abituna keset sõiduteed, kuna see oli vahetult pärast kurvi ka, siis ilmselt järgine auto oleks võinud veel suuremad vigastused põhjustada. Umbes meiega samal ajal sattus sinna ka naaber, kes õnneks oli autoga ja viis kassi arsti juurde. Mind panevad sellised olukorrad alati mõtlema, kes on need inimesed, kes ajavad loomad alla ja sama atrgalt minema sõidavad? 

Ma oma autojuhi aastate jooksul ei ole õnneks ühelegi loomale tõsiselt otsa sõitnud (no heakene küll massilist sääskede surma auto esiklaasis ma ei võta arvesse) aga olen täiesti kindel, et kui midagi juhtuma peaks ei jätaks ma kindlasti looma keset teed oma lõppu ootama. Ja isegi kui loom on leidnud õnnetu lõpu, siis vähemasti tõmbaks tee pealt ära. Pfff, mul oli vaja aur välja lasta. Ilmselgelt ei mõtle kõik inimesed samamoodi ja roadkill on paratamatus. Samas on ikka päris õõvastav, kui see loom lihstalt ajapikku auto rataste all igasse ilmakaarde laiali sõidetakse.